Seekordse postituse pealkiri on jube igav, aga jutt ehk nii igav pole, sest värve on viimasesse kuusse jagunud piisavalt, kuigi tõrvatilku annab ka juba meepotitäie kokku koguda. Pealkiri on tegelikult tingitud ka sellest, et viimasel kuul on minu mõtted sageli jäänud pidama arengule ja arenemisele sh sellele, et miks mõned ei taha areneda.
Mu üks hea sõber (järele mõeldes isegi mitu) on minult mitu korda küsinud, Kandela, miks Sa seda teed? Et kas raha makstakse palju või miks ma seda kõike talun. Eile vastasin talle, et kindlasti ei tee ma seda raha pärast, sest selle summa saaksin ma teenida oma marjapõllul või klassi ees tunduvalt lihtsamalt, kuid ma lihtsalt pole alla andja. Kui raskeks läheb on alati kõige lihtsam loobuda, kuid edasi võitlema jäävad vähesed. Lisaks ma andsin lubaduse 2013a valimistel ja selle järel volikogu esimeheks hakates ja kuidas ma seda siis murran? Pealegi on see ju minu oma koduvald, mitte mingi suvaline külakolgas ja ma tahan anda endast nii palju kui oskan ja suudan, et see vald oleks tema elanikele parim elupaik. Ma olen oma elus ka alla andmist kogenud, kuid selle kohta ütlen ainult seda, et tuleb õigel ajal ka aru saada, et kui asi on läbi, siis see on läbi ja surnuid üles ei ärata. Meie vald pole aga kindlasti mitte surnud ja saa seda olema niipea, kuigi on päris mitu inimest, kes seda arvavad, sest võitlevad väga tugevalt millegi vastu või poolt, kuid millegi pärast ei jõua vastasleerile kohale, mis see on või pole, mida nad tahavad. Aga ega see ei takista neil peaaegu kõige vastu olemast.
Peale eelmist volikogu oli aur nagu kõigil välja lastud kuid lootust rahule me eriti ei hellitanud. Varsti tuligi teade, et opositsioon tahab ühe liikme välja vahetada. Kaks aastat pole volinikul võimalik olnud volikogus kord kuus välismaalt käia ja nüüd siis järsku tööandja lubab. No hea küll, aga seadused seda ei võimalda nagu selgus Vabariigi valimiskomisjoniga konsulteerides, aga see ei sega ju ometi kaebuse esitamist maakonna valimiskomisjonile. Arendame siis vaieldes inimeste silmaringi.
Vahepeal sai natuke sporti tehtud nii Külade mängudel rattasõitu kui Eesti omavalitsusjuhtide talvisel mitmevõistlusel 10 alaga rinda pistes. Sai vihmas suusatada (Lõuna-Eesti mäed jätan mainimata pigem), lumes joosta (elu esimene orienteerumine minu jaoks), liikuvat märklauda lasta (taheti anda eripunkte mulle kahe märklaua vahel oleva väikese musta täpi tabamise eest) ja palju muudki teha. Rõõm oli seekord naiste esikohta võita kolme teise Pärnumaa meesomavalitsusjuhi toetusel, kellega sai võetud maakondade seas lisaks kolmas koht. Esikohaks saadud auhinna (4*20EUR Sportlandi kinkekaarti) lähevad Sauga Rahvajooksu tarbeks. Kes tahab rohkem teada siis Jõudi kodulehel on see võistlus detailselt olemas. Lisaks sai sporti teha ka Pärnumaa talimängude raames omavalitsusjuhtide võitlusel, kus meil oli muidu täitsa tublid tulemused, aga teistel olid veel paremad. Tavapäraste väliste võistluste asemel olid sisemised ja see tegi konkurentsi tihedamaks. Aga see ei takistanud meil siiski vallana teist kohta saavutamast, nii et au sportlastele kes oma osa hiilgavalt täitsid. Vallajuhtidel on aga kõvasti arenemisruumi.
Spordilainel ei saanud segamatult pikalt siiski olla, sest tuli eelarve- ja arengukomisjonis asju arutada. Vat see oli konstruktiivne istung ja tegime eelarvesse mitmeid muudatusi, sest otsustasime, et tuleks võimalikult palju meie valla jaoks olulisi, kuid "suure pildi" mõttes äkki vähem olulisi asju korda teha ja selle tarbeks ehk ka natuke laenu võta, kuigi laekumine valla kontole on päris julgustav. Areng oli igatahes märgatav!
Siis saabus Vabariigi aastapäev ja sellele eelnes maavanema vastuvõtt Pärnu kontserdimajas. Oli väga ilus kontsert, kuid väike hämmastav juhtum, mida meedias kajastati ka, seoses linnavolikogu esimehega. Minule oli see päev juba hommikust peale üks paras loodusjõududega võitlemine, kuid õhtu lõppes siiski toredasti, sest paljude kasvõitlejatega erinevatest valdkondadest ja eluhetkedest sai suheldud.
Jäi veel nädal lõpetada volikoguga ja see kujunes jälle üheks seebiooperiks, kui ma nii võiks väljenduda. Päevakorra saime kinnitatud 25 minutit peale volikogu algust, sest esitati mitmeid ettepanekuid ühe ja teise punkti välja jätmise kohta. Ühe saime lahendatud kiiresti, kuid teise jaoks pidime volikogu ajal juristi nõu otsima. Tegin ka märkuse, et sellised küsimused tuleb esitada vastavalt korrale neli päeva ette, kuid saime siiski juristi seisukoha selle punkti tarbeks ja karavan liikus edasi. Mingil hetkel esitas opositsioon järjekordse arupärimise selle õnnetu Maaelu edetabeli kohta, kuid sellele vastasime eelarve aruelu juures ja valla finantsnõunik näitas kõigile kuidas Rahandusministeeriumi kodulehelt meie eelmise aasta tulemit vaadata. Vaadake ja veenduge ise, et me ei ole miinuses vaid kenasti plussis. Siin on exceli tabel, kus Pärnumaa lehel veerus AL ja real 34 on kenasti kirjas, et meil on pea 480 tuhat eurot raha. Sellega ehk rahustasime küsijate küsimused, kuigi seda sai tehtud ka mitu nädalat varem meili teel. Arenemist sellest aga ei tekkinud...
Kogu selle kolmetunnise istungi lõpuks oli mul küll tunne, et lihtsalt mine või hulluks, sest tuuleveskid muudkui pöörlesid ja nende pidama saamiseks nägime mõlemad vallavanem Priiduga sellist vaeva, et luud ja lihased olid järgmine päev valusad. Infopunktis vastasin volinik Harri küsimustele, mis nö volikogu listis esitati ja volikogus vastust sooviti, nagu jurist viidates eelmisele volikogu protokolli lehekülgedele, sest seal sai samadele küsimustele vastatud. No kas lihtsalt ei osata või ei taheta aru saada, seda mina ei mõista...
Ja et tänasele postitusele punkt panna ei saa mitte vaiki olla, et mul saab olema võimalus ka kohtus oma sõnu tõendada, sest ma (loomulikult ka vallavanem) olevat volikogus laimanud meie endist vee-ettevõtte juhti. Suheldes telefonitsi sain temalt palju enda kohta teada, kuid mitte seda, mida ma valesti ütlesin. Need punktid, mis pidid valet sisaldama, on kenasti tõendatavad, et need nii ei ole, nii et eks tuleb rahulikult oodata, millal vastaspoolele see kohale jõuab. Arenemine on aga pikaajaline protsess...
Lisaks lahvatas ebameeldiv skandaal ka meie koolis, sest eks ole ju kenasti teada meedia vahendusel, kui suured on meie õpetajate palgad. Üks nüüdseks juba endine töötaja ei osanud oma kontole laekuvat palka õigesti vaadata ja läks meediasse kurtma. Faktid aga on sellised, et vähemalt palga üle tal kurta küll midagi poleks vaja olnud. Kooli raamatupidajaga numbreid uurides selgus mulle asi, mida ma ka kahtlustasin - kooli õpetajate palga paisutavad nii suureks osakoormusega töötajad, kelle täispalk oleks lihtsalt üüratu. Puhas statistika õnneks või kahjuks, aga eks seda asja tuleb veel uurida, kuigi kõik on seaduse järgi ja peaks olema korrektne.
Lõpetuseks veel filosoofia lainele tagasi. Ma olen viimasel ajal sattunud soovolinikku huvitavale mõttekäigule. Nimelt ei ole inimestele lihtne kui volikogu esimees on naise nahas. Päris mitmeid kordi on minu poole pöördutud samas vestluses kasutades sõna volikoguesiMEES ja ka volikoguesiNAINE. Kusjuures see on nagu Tom Sawyeriga, et kui Tom oli hea poiss siis öeldi Tom ja kui pahandust teinud, siis Thomas. Ma ei hakka parem välja ütlema, millal naine kõlbab olema MEES ja millal tal on targem NAINE olla. Las see jääb lugeja arengu piiridesse.
Aga päris viimaseks lõpetuseks kutsun kõiki naistepäeva peole 11. märtsil! Rohkem infot valla kodulehel.
Ilusat tulevast naistepäeva kõik Eestimaa naisvolikoguesimehed! Ja teistele naistele muidugi ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar