Märkamatult on viimasest blogipostitusest möödunud jälle kaks nädalat. Põhjuseks nii see, et ühel nädalal ei olnud minu imestuseks mitte ühtegi volikoguga seotud tegevust, teisel nädalal oli nii palju tegemist, et lihtsalt ei jõudnud kirjutamiseni. Tänasel päikeseliselt hommikul aga ei saa postitamata jätta, seda enam, et hoolimata postituste põuast külastajate arv vaikselt suureneb ja on ületanud juba 2000 piiri.
Mis siis eelmisel nädalal juhtus. Hakkas juhtuma tegelikult juba sellel ürituste vaesel nädalal. 12. veebruaril, mis on oluline kuupäev ka minu isiklikus elus, toimusid järjekordsed külade mängud. Olime küll eelmine kord bowlingu ajal hasardis, sest polnud kunagi jääkeeglit mänginud, kuid kuna olin eelneval kahel päeval Soomes töölähetuses käies 600 km autoroolis olnud ja varahommikul alles koju saabunud, siis õhtuks meeskonna juhtimise vaim rauges. Seega me seekord oma viimast positsiooni loobumisvõiduga kinnistasime. Ehk järgmisel korral pingutame siis selle võrra rohkem.
Täna alanud nädalal on ka volikogu ja selleks tuleb juba paar nädalat varem ettevalmistusi teha. Kuna päevakorras on eelarve vastuvõtmine, siis pidime eelarve- ja arengukomisjonis selle ka ette võtma. Muide, kes volikogu reeglitega kursis pole, siis võtku teadmiseks, et kui kolmandal lugemisel eelarvet vastu ei võeta, siis kuulutatakse volikogu teovõimetuks ja saadetakse laiali. Asemele tulevad täiesti uued inimesed valimiste tulemuste põhjal ja kogu trall hakkab otsast, st esimehe ja aseesimehe ja komisjonide jmt valimine, mis tähendab vähemalt kuuajalist seisakut valla elus. Nii et selle nädala istungil peame eelarvega ühelepoole saama. Saame loodetavasti ka.
Eelarvekomisjoni istungiga juhtus selline tore äri, et kui me hakkasime mõtlema Tõnuga, millal seda teha, siis muud päeva kui 20 veebruar selleks ei leidnud. Ma küll teadsin, et samal päeval on ka maakonna Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtt, kuid kuna kutset ei olnud veel tulnud ja kõigest nädal oli veel aega selleni, siis arvasin, et ju ei kutsuta volikogude esimehi sinna. Kui uurisin Ruthilt, et kas vallavanem on kutse saanud, siis selgus, et tema ka pole. See oli juba imelik. Asi lahenes esmaspäeval, kui kõik kolm kutset saabusid (vallasekretär Anne sai selle ka) ja siis läks komisjoniga veidi jamaks, sest tunniga, ei oleks jõudnud me midagi erilist arutada. Edasi polnud komisjoni kuhugi lükata ja nii me siiski Priiduga seal täies piduehtes alguses olime ja siis vastuvõtule ära hiilisime. Võtsime komisjoni diktofonile, et siiski ilma sellest ei jääks ja protokollitud ka saaks.
Maavanema, linnapea ja POLi vastuvõtt ise oli väga ilus ja huvitav. Maavanem pidas nii ilusa isamaalise kõne, et pani kohe sügavalt mõtlema. Olen ise ka lapsepõlves heina teinud mitmetel suvedel ja seega suhestusin kõne algusega kiiresti ja ka ülejäänud kõne läks nii hinge, et poeta või pisar. Loodetavasti saab seda kõnet kuskilt ka pärast lugeda, sest see on seda väärt, et sealseid nüansse uuesti üle vaadata. Kontsert oli ka tore, sest ma polnud ammu saanud võimalust orkestrit kuulata, eriti kui tegemist oli Pärnu Linnaorkestriga ning Liisi ja Marko esinemine on alati nauditav.
Järgmisel päeval saatsime laiali ka volikogu istungi päevakorra ja eelnõud. Mõtlen siin, et peaks vist mõned liikmed läbi ka helistama, sest eelmisel korral selgus, et osad liikmed ei teadnudki, et volikogu istung toimub. Ei saa seda elektriposti ikka usaldada nii palju kui tahaks...
Eile nägin aga Vabariigi presidendi ka ära. Käisime abikaasaga ERMi fotonäitusel ja fotokonkursi auhindade jagamisel. Ei saa salata, et abikaasal on mõned presidendi ja ERMiga lähedalt seotud ülikooliaegsed sõbrad ja nii me sinna üritusele sattusime. Olid ilusad fotod ja armas üritus, millest saab lugeda ehk ka Pärnu Postimehes, pildid olid juba eile õhtul üleval veebis.
Päeval juhtusin linnas olema ka siis, kui noored ennast rongkäigule sättisid. Esimesed, kes silma hakkasid olid Sauga põhikooli õpilased, kes olid juba enne teisi oma kooli sildi kätte saanud ja valmis rongkäiguga alustama. Nii tore, et nad ka sellest osa võtsid. Võiks isegi öelda, et maakonna kõrgema keskmisepalgaga kooli õpetajad teevad oma tööd südamega ka puhkepäevadel.
Õhtul käisin paraadi proovi ka vaatamas, sest täna saab olema rahvast rohkem kui inimesi ja lapsed ei näe vist mitte midagi, kui neid just kellegi kukile ei sokuta. Saime väga lähedalt sõdureid ja masinaid näha ning nii mõnedki morni näoga mehed laste levitamise peale ikka naeratasid ja vastu ka lehvitasid. Pealtvaatajaid oli ka päris palju ja tundub, et pärnakad ikka naudivad ka, et neile talvel ka külla tullakse.
Postituse lõpetuseks soovin veelkord kõikidele lugejatele ilusat Vabariigi aastapäeva ja minge siis ikka paraadile, sest ilm on päikseline ja soe. Abikaasa tõmbas lipu ka üles ja tellis pildistamiseks sobiva tuule ka, seega panen siia ka meeleolu loomiseks pildi juurde.
