Juba mitu nädalat on tahtmine blogida, kuid alati tuli midagi ette ja täna blogi vaadates selgus, et ma tegin viimase postituse septembris!?! Täitsa kole lugu tegelikult, sest enda arvates sai novembris ka üks postitus tehtud, aga ju ma siis ikkagi selleni reaalsuses ei jõudnud. Asi ei ole tegelikult üldse selles, et pole midagi kirjutada, pigem vastupidi, aga suvine rahulik kulgemine meenutas mulle, mis tähendab nö normaalne elu, kus arvuti ei olnud minu külge liimitud ja iga hetk ei pidanud kirjadele vastama või kellegi tööle hinnangut andma. Ja kuidagi ei saanud, tegelikult polnud esialgu vajagi, endisesse kiiresse rütmi tagasi liikuda kui sügis saabus. No ja pean tunnistama, et minu loomuses on teha mitu asja korraga või jätta see üks kiire asi teisi asju ootama.
Lisaks lisandus veel üks blogimise takistus. Nimelt headest asjadest on ju lihtne blogida, aga katsu sa rääkida asjadest, mis pole nii lihtsad. Igatahes nüüd ma siin siiski olen ja oma aasta viimase blogipostituse ka teen.
Tegelikult on see mittelihtne asi väga lihtne. Eestimaal on lahti liitumisepalavik ja ausalt on mul piinlik riigijuhtide pärast, kellel tundub see asi kuidagi käest ära läinud olevat. Ma olin seda haldusreformi juttu muidugi ammu kuulnud, kuid keegi ei võtnud seda nagu tõsiselt, sest tuleb uus minister või valitsus ja see idee maetakse maha jälle. Aga sellel sügisel läks asi ikka päris tõsiseks, sest Pärnu linn võttis liitumise plaanid korralikult ette ja septembri teises pooles arutasime esimest korda volikogu laua ääres abilinnapea Meelisega, et mis oleks kui Sauga vald liidetaks Pärnu linnaga. Eks see, et ta kohe ka meediasse läks oli veidi ennatlik, kuid siis ei osanud me sellest midagi karta. Nädal hiljem käisime Türi vallal külas vaatamas, mis mitme valla ja Türi linna liitudes on sealses eluolus muutunud. Kõik oli täiesti tavapärane, midagi erilist ei olnud, sai kuulatud ja küsitud ja arutletud. Paar päeva hiljem oli Maavalitsuse saalis haldusreformi arutelu, mille sisu oli mulle küll täitsa üllatuseks, sest kõik Pärnumaa omavalitsused tahtsid teada, mis siis saab selle reformiga ja selgus, et ministeerium tahtis meilt alles sisendeid!?! Põhimõtteliselt aasta enne lõplikke otsuseid pole veel seadust ega korralikku arusaama, mis on kriteeriumid ja kuidas asi kulgema hakkab. Ainus asi, mis vist selge oli sellel hetkel oli see, et liitujad saavad raha, aga reeglid selle saamiseks on järgnevatel kuudel pidevalt muutunud.
Õige huvitavaks läks asi sama päeva õhtul kui volikogus hakkasime oma viimase nädala tegevustest infot jagama. Opositsioon hakkas meid Priiduga süüdistama omavolilises liitumise korraldamises, millest nad kuulsid meediast. Ega meil polnud võimalust varem ka selgitada, sest erakorralist volikogu ju nädal enne korralist ka pole mõtet korraldada. Asi kulges pealtnäha rahulikult järgmise volikoguni, kui saime ametliku kirja Pärnu linnalt liitumiseks. Vahepeal olin suhelnud vallarahvaga ühelt ja teiselt poolt valda, et lihtsalt kuulda arvamusi. Oli tore näha, et inimesed peavad olulisemaks olla vallakodanikud edasi, selle asemel et linnakodanikuks hakata. eks lõplik tõde selgu siis, kui kodanike arvamust hakatakse mõne konkreetse liitumisplaani kohta küsitlusega ametlikult uurima.
Oktoobri volikogus oli arutelu täitsa konstruktiivne, kuid millegipärast ei suutnud me Priiduga osadele volinikele selgeks teha, mida tähendavad liitumisläbirääkimised ja vabatahtlik liitumine vs sundliitmine. peab ütlema, et sama jätkus ka järgmises volikogus, kus aur läks hoopis muude asjade peale, mitte aga sellele, et mida siis teha. Korra mõtlesin isegi, et peaks haamrit kasutama, sest asjad hakkasid väljuma normaalsuse piiridest. Selle asemel, et kaasa mõelda hakati hoopis poriga loopima. Volikogu protokollis kõike muidugi ei kajastatud, sest see on ikkagi ametlik dokument. Riigi poolt lubatud kriteeriumid ka novembri volikoguks ei olnud saabunud, kuigi tähtajaks öeldi 1.november. Saabusid need alles detsembris ja siis oli ka ainus kindel kriteerium, et 5000 inimest on vaja. Kui meil ka oleks see 5000 inimest, siis pole kindel, et meiega ei sundliidetaks mõnda teist omavalitsust, seega vabatahtlik liitumine oleks ikka parem viis.
Detsembri volikoguks jäi seega asi ikkagi lahtiseks ja ei jäänudki meil muud üle kui kirjutada vastuskiri, et me ei oska otsustada, kas läbirääkimised avada või mitte. Asi tundus sellega nagu selge olevat, kuid kui volikogu alguses volikogule opositsiooni poolt vallavanema umbusaldusavaldus edastati, siis oli selge, et midagi pole selge. Tänu jõuluüritusele kiirustamisele oli volikogu lühike, kuid jõudsime siiski Priiduga selle avalduse ja seletuskirjaga põgusalt tutvuda. Ausalt öeldes mul oli päris jõuetu tunne, et täiskasvanud inimesed endaga niimoodi manipuleerida lasevad. Üks võtab teema üles, jaurab ja jaurab ja suudab teised ka kaasa haarata olgu selleks põhjus siis milline tahes. Ega muulviisil vist ei jõuaks mõned liikmed ka voliniku staatusesse, kui seda oskust pole. Kaks aastat tagasi volikogusse nö puhta lehena tulles ei tahtnud ma erinevaid kuulujutte kuidagi kuulda võtta, kuid selle kahe aasta jooksul on selgeks saanud, et ega need jutud ilmaasjata pole tekkinud. Oma elus olen kogenud mitmeid kordi seda, et teist osatakse süüdistada ikka selles, milles ise ka kogemust omatakse nii et kui nüüd meedia jälle asja kenasti närida võtab, siis püüdke leida endas mõistuse hääl ja mitte hakata arvama kõige hullemat. Meie vallavanem on väga mõistlik meesterahvas ja mingid rahanumbrid teda mõjutada ei suuda, kuid sotsiaaltöö eriala inimesena on tema prioriteediks alati inimesed ja seda ka liitumise puhul.
Loodame, et meie vallas saab vana aasta rahulikult ära saadetud ja uus aasta tuleb huvitav, aga mitte "huvitav". Ehk tuleb varsti ka päris lumi ja inimeste meeleolud lähevad leebemaks.
Toredat aastavahetust!
