"See mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi...."

Pealkirjaks pandud lauset ja selle autorit teavad vast kõik. Kes aga ei tea, siis selle lause ütles Eesti Vabariigi President veebruaris, kui peeti vabariigi sünnipäeva. See on minu jaoks ja ma arvan, et ka paljude teiste jaoks väga tähenduslik lause, eriti seepärast, et seda lauset võib iga lugeja ja kuulaja tõlgendada just nii nagu talle hetkel sobiv on. Minul on selle lause jaoks aastale tagasi vaadates mitu tõlgendust, millest jagaksin siiski ainult ühte - töö on küll tore asi, aga puhata peab ka oskama. Minu jaoks on olnud tõeline Hobuse aasta - ma pole vist nii töörohket perioodi kunagi pidanud üle elama kui sellel aastal. Kuigi öeldakse, et kes teeb see jõuab, siis päris nii see siiski pole. Midagi siiski kannatab kui laevuke on ühele poole kreenis.

Seega minu üks uusaasta lubadus saab olema see, et tuleb võtta aega endale. See saab olema väljakutse, sest juba praegu on ukse taga seismas mitu huvitavat projekti ja tegevust, milles tahaks kaasa lüüa. Kevadise rahvajooksu organiseerimine tuleb ka lõpuks käima lükata, sest seda ei saa lubada, et selline tore üritus soiku jääb.

Teine mees, kes mulle sellel aastal muljet avaldas oli meie maavanem. Ma käisin esimest korda tema vastuvõtul Vabariigi aastapäeval ja see mismoodi ta kõnet pidas ja kui sügav oli selle kõne sisu, see oli lihtsalt vapustav vaatepilt. Kes kõnet ei mäleta, saab seda lugeda siit. Kuna see on tasuline artikkel, siis refereerin seda natuke. Maavanem rääkis sellest, kuidas ta lapsena vanaisaga heina tegi ning kui raske ja samas rahuldust pakkuv see töö oli. Olen ise ka tänulik, et minu vanavanemad mulle selle kogemuse pakkusid, kuigi 10-aastasena vikatiga kell 5 hommikul heinakaari mõõta polnud sellel hetkel just unistuste töö. Aga need väärtused, mis kolme põlvkonnaga seda tööd koos tehes sealt kaasa sain, on hindamatud.

Maavanem rääkis selles kõnes veel ka nii: "Sellel, mis on südame põhjas, ei ole hinda, sellega ei kaubelda, vaid seda hoitakse. Sinna ei lasta teisi ligi, sinna ei julgeta alati isegi vaadata, sest pole sõnu, millega nähtut kirjeldada. Sa lihtsalt oled."  Sellel hetkel ma mõtlesin, et raudselt kirjutas selle kõne naisterahvas. Mehed lihtsalt ei lasku nii madalale, et sellistest tunnetest rääkida. Kuid olles selle aasta jooksul maavanemaga rohkem kokku puutunud, siis ma olen veendunud, et mõni mees ikka laskub küll ja see on väga liigutav laskumine.

Läks kuidagi kiitmiseks jah? Ma siiralt loodan, et eelseisvad valimised ja sellele järgnev ei muuda minu isiklikku arvamust meie maavanemast, kes nüüd kahjuks oma ametiposti auga edasi annab. Loodetavasti on järglane samast mastist, nagu eelmised kaks on olnud. Igatahes on jalajäljed väga võimsad ette tehtud. Täna lähen või olen postituse avalikustamise ajaks juba käinud, maavanema tänuüritusel, mille ta omavalitsusjuhtidele korraldab. Mul on igatahes suur au temaga ühes ruumis olla. Üritusel oli palju rahvast ja kõik olid täiesti siirad oma sõnades, kui teda kiitsid.

Mida veel lõppevat aastast tallele panna? Vald on saanud mitu ilusat teed, mitu suurt projekti on saanud oma ootuspärase lõpu ja elu edasi viivaid arenguid on näha veelgi. Uus aasta on igatahes paljulubav ja loodame, et võimalikud takistused on kenasti ületatavad.

Loomulikult on hetkel oluline teema ka lumi. Kui eelmine talv jäi peaagu vahele, siis nüüd on lund ikka kohe kuhjaga. Tulin koju maavanema ürituselt ja tundub, et siia ma nüüd pikemaks ajaks jään sest lund tuleb kohe igast kandist. Aga tegelikult on see ilus ka. Nii et kannatame ära ja loodame, et kui aastavahetus on möödas, siis sahad ka tööd endiselt teevad ja elu jälle rööpas läheb.

Aga nüüd panen blogile selleks aastaks punkti. Sai sellel aastal 20 postitust tehtud ja kokku neid suisa 30 tehtud. Ilus ümmargune arv. Ilusat aastavahetust lugejatele!

"Sõitsid saanid, sõitsid reed..."

"... mööda lumist talveteed!" tahaks täna hõisata, sest lumi jõudis lõpuks ka meie õuele. Venna pere Järvamaal juba suusatab ja kühveldab kelgumäge hoovis kokku ja meil võis ainult mudamaadlust harrastada... Igatahes on nüüd Jõuluvanadel lustim sõita, on homme meilegi seda taati oodata...

Aga mis siis viimase kuu jooksul volikogus ja vallas juhtunud on? Advent sai kenasti peetud. Vallavanem vedas üritust ja mina tabasin end mõttelt, et teisena on ikka jama kõnet pidada, sest esimene on ju kõik kenasti ära öelnud. Ehk siiski sain tervitustega hakkama, püüdsin kõiki kõne pidamise reegleid rakendada vähemalt. Kena jõululaat oli ka Sauga ANK-is. Sain tütardele kenad helkurniidiga mütsid ja ehteid ja piparkoogitainast ja kohalikku veini ka. Päris asjalik ettevõtmine, kust ei puudunud ka kena eeskava ja soe glögi.

Järgmised nädalad, mis advendiaja avamisele järgnesid olid mul nii töö tähe all, et kui oma kalendrit vaatasin, siis see oli ühtlaselt kollane, mis tähendas, et iga vaba minut oli vaja midagi teha või kuskil olla. Eksamid ja loengud ja koosolekud, meilikast pidevalt üle ääre ajamas. Valda ei jõudnud vist kordagi, aga meili teel ikka asju ajasime. 10. detsembril oli selle aasta, kui seda septembrist lugema hakata, esimene POL minu jaoks, sest septembrikuisest kohtumisest pidin kahjuks loobuma muude kohustuste tõttu. Rõõm oli aga kohtuda selle seltskonnaga ja tore oli ka näha, et ma pole enam kontvõõras nagu aasta tagasi, kui esimest korda selle seltskonnaga sai kohtutud.

Pärast POL-i tormas Priit koos meie majandusnõunik Jüriga, kes mind asendas, Soome ronge uudistama. Minu tihedasse kalendrisse need 2,5 päeva ei mahtunud ja natuke kahju oli ka, kuid esindus oli meil piisavalt asjalik ka ilma minuta. Pärnu Postimees tegi pika reportaaži ka sellest käigust.

Pärnu Postimehest üks tore seik ka. Käisin tütardega (nemad lihtsalt piisavalt väikesed, et tulevad kaasa, teismeline poeg tuleb korgitseriga vist arvuti tagant välja urgitseda) 11. detsembril Urgel, kus naisselts pidas jõulupidu ja pärast oli veel ka "Šal-lal-laa" kontsert. Pärast meeleolukat kontserti ja toredat taaskohtumist oma naabrinaisega, kelle tervise pärast ma pikka aega mures olin, hakkasin tüdrukutega koju minema. Äkki mu vanem tütar hüüatas lehtede väljapaneku juures seistes, et "emme sa oled lehes!" Ma olin korraks isegi ehmunud, et millega ma jälle hakkama olen saanud, aga siis selgus, et tõepoolest oli esilehe ülaservas väike pilt, kus ma aasta tagasi Rail Balticu toetuskirjale volikogu esimehena allkirja andsin, isegi televiisorisse sattusin selle kirjutamise hetkega. Lehes oli suurem ja kenam pilt Tori valla Kaiest ja seda juttu ma ka lugesin, aga enda pilti ei olnud märganudki. Nii et jõudsin siis ka viisakas riietuses kohalikule esilehele, puhvaikas on ka seal oldud, aga selles ajalugu ehk vaikib. Üllatuslikult avastasin hetk tagasi ka seda, et täna oli ka kohalikul lehel oma veebiversioonis põhjust minu nime mainida, kuid seda tänu minu tublile tudengile. Aga nüüd aitab kuulsuseminutitest, mis liigagi pikaks on veninud.

Ja siis algasid jõulupeod... Tööl, teisel tööl, lasteaias, koolides. Läks päris hästi sel aastal, sest kattumisi väga polnudki ja iga pidu sai oma päeva. Kõige pidulikum oli valla ja volikogu pidu, sest sain üle hulga aja kontserti kuulama minna. Enne oli volikogu ka kuhu ma jõudsin otse seminarist ja põhimõtteliselt minutipealt. Õnneks volikoguliikmed maldasid oodata. Alustasime asjalikult nagu tavaliselt, saime päevakorra kinnitatud ja esimese punkti ette võtta, kui meile astus sisse Jõuluvana! Ma kasutasin juhust ja tegin lauaotsast kohe pilti ka!

Saime kõik luuletusi lugeda ja mõni laulis ka. Mul oli üks blondi nali, mida olin hiljuti kuulnud ja õnneks anti selle eest kingitus kätte. Saime kõik Sauga valla vapiga märgi ja lisaks Sauga valla õpilasfirma kalendri. Esialgu tundus olevat kalender nagu kalender ikka ja selle tõeline väärtus selgus alles siis kui mu 8-aastane tütar selle endale küsis. Seal on iga päeva juurde üks tore soovitus pandud ja täitsa ägedad on need! Üks päev oli laps täitsa mures, et tuleb lumememme teha, aga lund ei ole :D

Nii, et kes näeb kuskil seda kalendrit, siis muudkui aga haarake!

Mul olid ka volinikele kingitused! Pikka aega mõtlesin, et mida ma kinkida võiksin ja tuli naabrinaise uue hobiga seoses mõte teha neile jõuluehted. Nikerdasime siis saagida ja lihvida ja värvida ja maalida kahekesi ja valmis need saimegi. Isegi helendama peaksid need kuusepuul. Hakkab väike traditsioon vist isegi tekkima, sest kui eelmisel aastal abistas mind Tammiste küla sõbranna ja sel korral Kiisa küla oma, järgmisel aastal siis Urge külast pean kellegi appi kutsuma vist. Sedasi jätkates peaks 10 aastat volikogu esimees olema, et iga küla saaks oma käe valgeks. Panen pildi ka selle aasta kingitustest siia:

Asjalikku juttu ka rääkides, vaatasime volikogus üle järgmise aasta eelarve. Kõik on plaanipärane, investeeringud on kontrolli all ja tulusid kuludega võrdselt. Pikalt meil see kord jällegi ei läinud, sest enamus päevakorrapunkte olid lühikesed ja erimeelsusi ei tekkinud. Pikemalt arutasime koduteenuste osutamist ja korda, mis aitab teenuse kvaliteedile kaasa. Vallavanem, kes volikogu algusest pool tundi tubli isana veetis hoopis lasteaias tütre esinemist vaadates, jagas volikogu lõpus häid tuleviku-uudiseid, mida ei lubanud veel suure kella külge (ehk minu blogisse) panna, sest need pole veel kivisse raiutud. Pärnu Postimees natuke neid uudiseid ka jagas, nii et kes tahab, see loeb sealt ridade vahelt ka neid välja. 

Aga nüüd nautigem valgeid Jõule, sest kauaks seda lõbu ei pruugi jätkuda. Esiteks lähevad pühad kiiresti mööda ja teiseks lumi on meil viimasel ajal defitsiit. Lugejatele soovin seda, et olgu teie kõikide pühad just sellised, nagu te soovite. Leidke aega lähedaste ja iseenda jaoks ning võtke viimast pikkadest pühadest!

Piia tehtud Sauga valla selle aasta Jõulukaarti on ka sobiv siinkohal levitada: