"Oh Issand võta kibe vits, löö lüpsilehmaks aher kits!"

See rahvasuust pärit ütlemine, mille eile mulle üks meie volikogu asjadega tuttav isik ütles, kirjeldab vist kõige paremini minu praeguseid tundeid. Sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas täiskasvanud inimesed ei saa aru.... Ma olen enamuse oma elust tegelenud matemaatika õpetamisega ja seega peaksin olema harjunud, et pidevalt põrkad vastu seina ja pead inimesi veenma tegema midagi, mis nende jaoks on mõttetu. No matemaatikaga on lihtne. See on ju nii äge! Aga poliitika....

Üks meie volikogu väga kauaaegne liige ütles mulle jälle ühe rahvasuust pärit ütlemise: "Need inimesed, kes armastavad vorsti ja poliitikat ei tohiks kunagi teada saada kuidas neid tehakse..." Ma arvasin (naiivitar vist ikka olen), et kohaliku elu puhul poliitikat polegi, sest siin on ju reaalsed inimesed, mitte suvaliselt võrrandisse pandud x-id, y-id ja z-id. Aga näib, et ka siin kehtib statistika põhiline reegel: teooria on oma abstraktsuselt keeruline, kuid kui asi läheb päris andmete analüüsimiseni, siis on üks erind teise otsa, sest reaalsus on hoopis midagi muud, kui ritta seatud teoreetilised eeldused.

No aga asjadest siis järjest.

Aasta algas väga kenasti. Esmalt tähistasime Jänesselja lasteaia 40ndat aastapäeva. Oli väga ilus tähistamine: kenasti seatud kontsert, armsad inimesed ja tänusõnad ning ülimaitsev pidulaud. Ei pannud tähelegi, et väljas paukus käre pakane, sest sees oli nii mõnus ja hubane.

Paar päeva hiljem oli valla eakate jõulupidu ja sealne kontsert. Marko Matvere ja veel kaks toredat laulumeest tegid kõigil südame Melanhoolsete Meestelauludega nii soojaks, et tänusõnu ei jaksanud ära kuulatagi! No jah, tegelikult tuleb need kõik öelda noorteka Ingridile, kes nii ägedad esinejad leidis. Eks rääkisime vallavanemaga natuke ka haldusreformist, aga peomeeleolu oli nii hoogne, et rahvas nii tõsise teemaga süvitsi minna väga ei soovinud.

Kuu keskel saime taaskord kokku linna lähiümbruse valdadega, et arutada natuke ikka seda haldusreformi asja ja tegime plaani, et küsime volikogudelt volitusi. Ei pea ütlemagi, millise valla volikogu oli selle ajendiks... No eks teised patsutasid Priidule ka õlale, et ta vastu peaks, sest eks neist niimõnedki on samuti pidanud korra või paar umbusaldusi üle elama.

Siis tulid mul tegusad päevad Pärnu linna eakate aktiivsena vananemise projekti ja uuringu esitlusega Riias, kus Sauga valla naisi oli suisa kolm kambas. Täitsa tore oleks olnud, kui tagasiteel poleks toidumürgitus oma nägu näidanud. Aga mis ei tapa see teeb tugevaks. Lisaks mässasin külaseltside uuringu küsitlusankeediga koos Kodukandi juhtidega ja loomulikult lugesin igal vabal hetkel üliõpilaste kodu- ja eksamitöid.

Vahepeal sadas natuke lund ja eks see ajas vallaelanikud natuke ärevile, sest kuna lumelükkajad on pole vist kohalikud, siis ei peetud oluliseks lasteaia kõnnitee lahti lükkamist ja eks mitmed tänavad olid ka umbes. Vallavanema ja majandusnõuniku telefonid olid punased ja jõudumööda siis tänavaid lumest puhastati. Facebookis pandi püsti ka kommentaarium, millesse ka sekkusin, sest mulle ei meeldi kui inimesed lihtsalt ütlevad, mis sülg suhu toob. Aga eks mulle on kohale jõudnud, et ega tuuleveskitega võidelda ei tasu, kuid mittevõitlemist pole ma veel selgeks saanud. Aga eks Jüri seda jõudumööda ka tegi ja sula kohale kutsus.

20. jaanuaril avati Sauga ANKis ka politseituba, kus konstaabel hakkab kord kuus (esimesel kolmapäeval) inimesi vastu võtma. Avamisele jõudsin mina töökohustuste tõttu kaks tundi hiljem ja lootsin, et jõuan ikka peo sabale, kuid selgus, et kõik oli juba läbi. Arvatavasti oleks pidu olnud meeleolukam ja pikem, kui korrakaitsekomisjoni esimees oleks oma lahkelt lubatud tordi ikka kohale toonud, kuid mida polnud seda polnud.

Kuu viimane nädal algas ärevalt, sest kohe esmaspäeval oli AS Sauga Varahalduse nõukogu, mille uueks liikmeks mind kutsuti ja kus pidime senise juhatuse liikme koostöö puudumise tõttu välja vahetama. Eks päris pika aja jooksul on ta tööd ja vaeva näinud, kuid viimastel aastatel ettevõte tulu ei teeni ja seega peab otsima võimalusi vett ja kanalisatsiooniteenust elanikele veidi optimaalsemalt pakkuda. Selleks on algatatud meie vee-ettevõtte liitmine AS-iga Pärnu Vesi. Eks muidugi on vastaseid, kuid väike ettevõte ei ole nii jätkusuutlik kui suur ja loodetavasti selle sammuga läheb elanikele teenuse pakkumine paremaks. Aga kas liitmine toimub on veel läbirääkimiste taga, hetkel lihtsalt kaardistatakse ettevõtet ja eks siis selgub edasine tegevus.

Kolmapäeval oli POL ja seal läks kõik täitsa rahulikult. Käisime Häädemeeste mineraalvee tehases ja on täitsa hämmastav kuidas pisikesest plastjubinast saab kolmest klaaskambrikesest läbi käies maitsev pudelisse villitud jook. Kahju, et neil nõudlust vähem on kui pakkuda suudetakse... Teine koht kuhu mina esmakordselt sattusin, kuid mu lapsed on korduvalt käinud, oli Kabli loodushariduskeskus. Päris mõnus oli soojas toas vaadata, kuidas linnumajas linnud söömas käisid. Loomulikult oli seal muid toredaid asju ka, aga seda kõike on mõttekam ise vaatama minna.

Pärast kuulasime Häädemeeste kooli direktori ettekannet koolist ja selle jätkusuutlikkusest, sõime imemaitsvat hakklihakastet kartuli, kama ja mannavahuga ning pidasime rahvamajas üldkogu istungi ka ära. Eelarve, kalender ja kolemajade kaardistamine olid suhteliselt kiiresti läbitavad teemad, kuid loomulikult peatusime pikemalt haldusreformil ja iga omavalitsus sai öelda, mis suunas nende mõtted käivad. Hea, et kõikide mõtted on enam-vähem ühes suunas ja eks näis, mis Pärnumaaga siis saama hakkab. Mina tegin koosoleku alguses ja lõpus kihutustööd ka natuke ja tulemusena on Pärnumaal omavalitsujuhtide mitmevõistlusel ka varumehe ja -naisega võistkond välja panna. Me ei saa ju kaardilt ära kaduda spordivallas! 

Ja olengi jõudnud otsaga tänasesse ehk neljapäeva, mil toimus kardetud volikogu istung. Priit oli pealtnäha nagu vana rahu ise, mina olin poole ööni lugenud ajalugu ja õigusakte ja suhelnud ärevuses volinike ja teiste toetajatega meili teel ja tundsin ennast täitsa tugevalt. Aga eks väike ärevus oli ka sees, et mis siis kui... Olin ja olen siiani oma koalitsioonis kindel, aga ega enne ei tea midagi kindlalt, kui käed tõusevad või ei tõuse. Ja siis läks lahti... Tegelikult oli nagu dejavu, sest me olime samu asju juba korda viis volikogus rääkinud: "tegelete isetegevusega", "meid ei informeeri", "panete oma koduteele asfalti", "annate hämavaid vastuseid", "meedia on täis juttu, et liitume Pärnuga" jne jne. Demagoogiat lendas nagu õpikust, kui aus olla. Ja siis kui jõudsime ametlike volituste andmiseni mitteametlikeks läbirääkimisteks liitumise teemadel, siis öeldi, et mis volitusi teil vaja on, teil need ju seadusega juba olemas!!! Tule taevas appi! Mida meie siis räägime koguaeg... 

Mul on tunne, et järgmistel volikogu valimistel peaks kontrollima kandidaatide funktsionaalse lugemise ja kuulamise oskust, sest lihtsalt jõuetuks teeb, et räägid ja räägid, aga kasu ei ole. Aga meie müür püsis ning ülejäänud punktid läksid juba täitsa rahulikult. Uus ehitusnõunik Kristjan sai ka käe valgeks ja pärast kommenteeris, et täitsa huvitav istung oli. Muidugi oli, aga iga kord nii huvitavat siiski ei tahaks. Mul ei ole midagi selle vastu, et ollakse kriitilised ja küsitakse, kuid kui raiutakse kirvega rauda, siis see lihtsalt ei kasvata puuriita ja talvel tuleb ikka külmas olla, sest raiumisega saadud soe nahk talveni ei kesta. See viimane oli nüüd küll minu kui maainimese loogika.

Aga eks näeb, mis edasi tuleb. Mul on millegipärast tunne, et nii lihtsalt see ei lõpe. Aga meil Priiduga pole midagi varjata ja eks seaduse järgi on meil kohustus ikka ja jälle vastata, kui küsitakse. 

Volikogu järgselt oli lauale jäänud natüürmort, mis pani natuke muigama - vesi, leib ja käsiraamat - mida muud volikogu liikmele vaja ongi! Hea, et keegi vee ja leiva peale ei pidanud päriselt minema. Leib muide on Jänesselja lasteaia poolt volikogule kui heale koostööpartnerile kingitud. Nende ühe kasvataja poolt ise küpsetatud ja väga hea kusjuures!