Eelmise aasta lõpp läks nii kiireks, et kirjutada polnud mahtigi. Vähemalt blogisse mitte. Andsin lihtsalt detsembri lõpus tagasisidet ligikaudu 800-le leheküljele kodu- ja eksmitöödele, mis olid ühinemistuhinas kõrvale lükatud, vabandust mu üliõpilased selle eest...
Aasta alguses õnneks midagi nii põletavat ka ei olnud vallas, et oleks pidanud seal kohal käima väga tihti ja seepärast tuli kuu keskel mulle üllatusena, et üks volikogu liige on volikogust lahkunud. Kahju tegelikult, et mõistlikel inimestel saab villand sellest jamast, mis toimub. Ja eriti kahju on sellest, et nii peletatakse ka teised mõistlikud inimesed eemale volikogudest ja sinna kandideerimisest. Ma siiski loodan, et mõistlikud inimesed vaatavad seda praegust olukorda Eestis ja tunnevad vastutust oma kodukoha eest. Mina pean selles osas veel kaaluma, kas ma suudan nii mõistlik olla...
Jaanuari volikogus esitati siis ka kaua oodatud kaunikene ehk umbusaldus nii mulle kui ka vallavanemale. Nii pika aja peale (mitu kuud oli lõhna tunda) oleks võinud välja mõelda midagi põhjapanevamat põhjenduseks kui "valla tükeldamine", aga noh mis teha, üle Eesti "proovitakse" võimule saada, sest uhke ju öelda, et oleme natuke enne valimisi võimule saanud. Kahjuks lõhnab kogu see jama raha himustamise järele, sest on ju tore mitte millegi eest poole aasta palk tasku panna. Tegelikult on naljakas kõiki neid süüdistusi kuulata, mis vastaste leerist tuleb, sest juba pikka aega on mulle tundunud, et süüdistatakse selles, milles ise hoopis kõva käpp ollakse. Aga noh kui teisiti ei oska, siis tuleb teha nii nagu osatakse.
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud kogu selle haldusreformiga kaasas käiva olukorra üle ja avastanud ühe huvitava asja. Nimelt on väga lihtne valget mustaks rääkida, aga katsu sa seda sama musta jälle valgeks rääkida. Mitte kuidagi ei õnnestu! Ometi oled nagu kogu aeg olnud aus ja ostekohene ja kohati lihtsalt väsinud selle porihunniku alt välja ronimisest, aga ainult ise tunned rõõmu, et oled nina jälle nagu värske õhu kätte saanud upitada.
Ja teine asi. Teen ühe üliõpilasega lõputööd töökiusamisest. Pole kunagi varem mõelnud, et ise ka selle küüsi võiks langeda, aga mida enam ma seda lõputööd loen, seda enam tunnen, et nii klassikalist juhtumit kui viimasel ajal volikogu esimees olles, töökiusamises lihtsalt pole. Aga noh, kuna ei saa ju palka vaid hüvitist, siis pole see ju töö ja järelikult pole ka kiusmine eks? Jälle JOKK... Üks naljakas episood oli veel. Nimelt hakkasin kontrollima maksudeklaratsiooni ja selgus, et olen eelmise aastal saanud lahkumishüvitist valla eelarvest! Kui asja uurisin, siis selgus, et vastavas ametkonnas lihtsalt on selline nimetus pandud ühinemiskomisjonide töös osalemisele. Nojah, ühinemine võrdub lahkumine või mis? Mingi loogika siin nagu oleks...
Jaburusi on viimasel ajal ikka päris palju juhtunud ja täitsa huvitav on kuhu need lõpuks välja viivad. Karta on, et juhtub lihtsalt see, et targem annab järele ja ma olen juuksekarva kaugusel, et seda teha. Aga see pagana kohusetunne (peab vist vanemaid ja lastetuba tänama) ja 2013a valimistel antud lubadused ei lase. Ju tuleb siis vastastel sundida mind seda tegema, mida ma ise vabatahtlikult teha ei suuda.
Toredat on ka olnud. Sõbrad toetavad, teiste vallajuhtide seast on ka toetavaid sõnu tulnud ja kohati on tunne nagu ma oleks nüüd midagi olulist saavutanud või uuele tasemele jõudnud, sest mõttetu pidi see inimene olema, kellel vaenlasi pole. Juba Lennart Meri ütles 2003a 5. märtsi Eesti Ekspressi andmetel 1997. aastal, et: "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis." Sellele kirjutan kahe käega alla, sest tulevasi valimisi silmas pidades on minu poole pöördunud mitmed päris arvestatavad tegelased. Mina pole küll hästi aru saanud, mida nad ühes untsu läinud volikogu esimehes näevad. Vaevalt ma mingi häältemagnet oleksin, sest ma ei kavatse küll hakata ukselt uksele käima, et toetust manguda. Mina olen seisukohal, et inimese sisu näitavad kõige rohkem tema enda teod, mitte see, mida tema kohta räägitakse või mida ta ise enda kohta kiidulaulu lauldes räägib.
Leidsin Lennart Meri tsitaatide seast (vikipeedias neid päris mitu) veel ühe, mis tänast olukorda hästi kirjeldab: "On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde." (Vaarmann, O. (2008).Matemaatika ja pehmed erialad. Õpetajate leht nr 35, 26.september lk 6, link ka) Samas artiklis ütleb autor, et Demokritos oli öelnud, et: "Mida vähem on rumalad kodanikud oma ameteid väärt, seda ülbemaks nad muutuvad ja seda suuremaid lollusi nad teevad." Ja mina veel mõtlesin, et kui nii mõtlen, siis olen paha ja vastik! Aga noh küllap saan nende leidude eest ka vastu päid ja jalgu nagu oleks need minu välja mõeldud, fakte kontrollivad ju vaid ülikoolide õppejõud plagiaadi tuvastamise ajal, teised räägivad edasi seda, mida Facebookist teised (jah just teised, mitte nad ise) loevad.
Positiivsest poolest ka. Võib juhtuda, et ülehomme tõusen ma üles ja ei pea enam mõtlema, et kus järgmine kivi mind ootab. Võin rahulikult minna oma päris tööle ja tunda end hinnatud spetsialistina, kes teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Ei pea enam mõtlema, kellegi teise kui enda ja oma lähedaste heaolu peale. Kord kuus tuleb ikka edasi käia volikogus ka, aga see on siis juba hoopis teine koht ja hoopis teise sisuga kui see, mis ma enne teadsin seda olema. Kas parem või halvem, eks seda näitab aeg.
Aga see 3,5a pikkune kogemus on siiski hindamatu, sest nüüd ma tean, et mind niisama lihtsalt näiteks telekaameratega või ajakirjaniku telefonikõnega verest enam välja ei löö ja ma tean, kes näivad olema sõbrad ja kes jäävad mu kõrvale ja annavad käe isegi siis, kui "väetist" on minu ümber nii palju, et ka nemad oma käed sellega kokku peavad mind päästes tegema.
Aga pean tunnistama, et inimeste headuses ma siiski veel pettunud pole. Naiivitar või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar