Külalispostitaja Pärnu linnapea Romek Kosenkranius: Seitse omavalitsust ümber laua versus kümme müüti

Olen veeretanud mõtteid, kuidas oma blogis ühinemise edenemist ja tagurdamist kajastada, kui palju kogenum poliitik oma sõnad Pärnu Postimehes ritta seadis. Kirjutan tema mõtetele kahe käega alla, sest just need on asjad, mida oleme läbirääkimiste laua taga rääkinud ja mida millegipärast ühinemise vastased on rahvale väga osavalt tagurpidi selgeks teha suutnud. Võtke see aeg ja lugege Pärnu linnapea pikemat (lehte kõik ei mahtunud) mõtisklust minu blogist ja mõelge teema rahulikult enda jaoks läbi. Muudatused on alati keerulised, olgu isiklikus või töises elus, aga muudatuste raskust saab üheskoos mõistlikult tegutsedes leevendada. Lisaks sai volikogu kirja piirkondlikult ühinemiskomisjonilt, kus anti teada, et Sauga vallal on kõige loogilisem ühineda Pärnu linnaga, mitte Tori ja Sindiga, kes meile uue ühinemise jaoks on andnud jaatava vastuse. Haldusreform on raske erinevatel põhjustel, kuid püüame siiski teha nii, et hoolimata muudatustest midagi halvemaks ei muutu ja loodame, et siiski muutub paljuasju ka paremaks.

Jaksu meile kõigile!

Seitse omavalitsust ümber laua versus kümme müüti
(lühem versioon Pärnu Postimehes)

Pärnu ühendomavalitsuse moodustamiseks peetud rahvakoosolekud said septembri lõpuks otsa.  Osalejaid neil koosolekutel ei olnud muidugi massiliselt, aga kohale olid tulnud tavaliselt need tublid kodanikud, kellele ühinemise teema korda läheb. Tavaliselt oli kuulajaid küll kümmekond, helgematel õhtutel lausa 30-40 inimest, teinekord juhtus ka nii, et saalis oli esinejaid rohkem kui kuulajaid. Teema ise on keerukas ja mahukas ning küsimusi oli õhus rohkem kui vastuseid.

Üldistavalt võib öelda, et siiani on rääkinud haldusreformist Pärnumaal pigem poliitikud ja ajakirjandus. Palusime igal koosolekul elanikel kaasa mõelda ja esitada oma ettepanekuid ühinemislepingusse, kirjutasime sellest infolehes ja kodulehekülgedel. Aga lõviosa ettepanekutest tegid ikkagi poliitikud. See pole mingi etteheide ja siinkohal kiidan-tänan kõiki neid omavalitsusjuhte, volikogude liikmeid ja ametnikke, kes osalesid aktiivselt moodustatud Pärnu ühendomavalitsuse viie läbirääkimiste komisjoni töös, ühinemiskonsultante Georg Sootlat ja Kersten Kattaid ja läbirääkimiste koordinaatorit Margit Suhhostavetsit. Kõik nad panustasid väga palju oma aega ja teadmisi, et läbi viia meile kõigile väljakutseid esitav protsess.

Septembrikuu kohtumised valdades ja linnades olid kasulikud kõigile osalejatele - peegeldasid ju kodanikud ja kohalikud poliitikud neil kohtumistel seda, kuidas nemad asjadest aru on saanud ja mis on läbirääkimiste eestvedajate töös vajaka jäänud. Millised olid aga levinumad müüdid, mis rahvakoosolekutel esile kerkisid?

Esimene müüt: ühinedes läheb elu halvemaks! Või parimal juhul – midagi ei muutu. Selle müüdi kummutavad kõik need Eesti omavalitsused, mis on ühinenud omavahel viimase 15 aasta jooksul. Kui lähematest riikidest on ridamisi häid näiteid tuua Soomest, Rootsist, Taanist ja Lätist, on Eestiski valdav osa vabatahtlikest ühinemisest olnud ikka positiivsed. Näiteks Märjamaal, Türil, Tapal, Lääne-Nigulas, Tõrvas on omavahel ühinenud-ühinemas 3-4-5 omavalitsust korraga ja täna on nad ühinemiste otsustega väga rahul. Märjamaal panid omavalitsused leivad ühte kappi 14 aastat tagasi, Türil 10 aastat tagasi ja siiani pole kuulda olnud, et seda kahetsetakse. Pigem vastupidi! Tagasivaatavalt jagavad ühinenud omavalitsused tänagi oma kogemusi ja selgub, et enne ühinemist kerkisid seal inimestel esile samad hirmud, mida meiegi kuulsime septembrikuu rahvakoosolekutel: suuremad hakkavad väiksematele liiga tegema, niigi väike raha võetakse valdadelt ära, asutused pannakse kinni jne. Tegelikult räägivad ühinenud omavalitsuste elanikud nüüd hoopis teist juttu ja kinnitavad, et nendel hirmud osutusid asjatuks. 2013. a. ühinenud Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus on meedias korduvalt selgitanud, et ühendomavalituse oskusliku majandamisega paranes avalike teenuste kvaliteet ja elanike sissetulekud ning valla võimekus investeerida. Pärnumaal on näiteks ühinenud omavahel Kilingi-Nõmme linn ja Saarde vald ning Audru vald Lavassaare vallaga ja tasub küsida neilt inimestelt, kas näiteks elu läks Lavassaares pärast ühinemist halvemaks? 

Teine müüt: ühinedes linnaga, tulevad linnast „mehed mustas“ ja viivad kõik raha keskusesse minema. Tegelikult see nii ei ole ja ühinemislepingu projektis on väga selgelt sisse kirjutatud skeem, et piirkondade rahastus ei muutu. Lisaks on teiste ühinejate kogemus näidanud, et pärast ühinemist võib liikuda hoopis lisaraha nendesse piirkondadesse, mida tuleb uues ühendomavalitsuses n-ö. järel aidata, et kogu omavalitsuse areng oleks ühtlane. Pärnu omavalitsuse ühinemislepingu projekti on sisse kirjutatud kõigi liituvate eelarvestrateegiad ja arengukavad, et tagada järgnevatel aastatel piirkondades vähemalt sama suur rahastus igapäevasteks kuludeks ja investeeringuteks. Omavalitsuse ühine majandamine annab aga võimaluse omavalituses investeerida ühekorraga suuremasse objekti rohkem, kui eraldi olles. Näiteks 3-miljonilise eelarvega vallal on hulga raskem leida 500 tuhat eurot vajalikuks investeeringuks, kui omavalitsusel, mille eelarve on 75 miljonit eurot ja sellest 8 miljonit eurot on võimalik otsustada iga aasta vabalt investeeringuteks.

Kolmas müüt: Kõik ametnikud viiakse keskusesse ja kodanikud peavad hakkama asju ajama Pärnus. Ühinemislepingu projekti on sisse kirjutatud, et igasse praegusesse vallakeskusesse jääb halduskeskus, kus kodanik saavad edaspidi samasid avalikke teenuseid, nagu täna. Veelgi enam, suuremal omavalitsusel on võimekus pakkuda neis keskusest ka selliseid avalike teenuseid, mida väiksem vald täna ei suuda pakkuda. Selleks ei jätku neil tänastel valdadel piisavalt spetsialiste ega rahalisi vahendeid. Omavalitsuste ühinemisel teenistujate arv küll ei kasva, kuid ühe omavalitsuse asutusena on võimalik paremini kasutada ametnikke erinevate avalike teenuste osutamiseks ja pakkuda praegustes valdades ka neid teenuseid, mida täna suudab pakkuda vaid linn. Tõsi, praegustes vallavalitsustes asendub vallavanem halduskeskuse juhiga ja raamatupidamise- ning juriidilised teenistujad koonduvad keskusesse, aga üheski liituvas omavalitsuses ei kao teenused, mis täna kohapeal osutatakse!   

Neljas müüt: ühinemine suurendab ääremaastumist. Omavalitsuste ühinemine Pärnuga ei suurenda kindlasti ääremaastumist. Pärast Pärnu ümbruse omavalitsuse ühinemist tekkib ühendomavalitsusel ühine majandus- ja haldusruum, kus uue omavalitsuse huvides ei ole kindlasti vajadust hakata inimesi meelitama elama keskusse, ära oma praegustest elukohtadest. Pigem on huvi parandada omavalitsuse sisest ühistransporti, et elanikel oleks mugavad ja kiired ühendused ning võimalus elada keskusest eemal. Miks peaks ühinenud Pärnu omavalitsus oma territooriumil tahtma koondada elanikud ühte kohta, mis on omavalitsusele ülimalt ebapraktiline ja kallis? Selleks pole mingit vajadust, kui nad kõik on ühe Pärnu omavalitsuse elanikud ja maksumaksjad. Olukord on aga hoopis teine, kui Pärnu jääb aga üksi ilma tagamaata, sest siis on tõesti linnal vajadus hakata võitlema teiste omavalitsustega elanike eest ja meelitama inimesi linnapiirkonda, et jätkuks ettevõtjatele töötajaid ning regioonikeskuse arengute elluviimiseks maksumaksjaid. Seega suurendab ääremaastumist pigem killustunud omavalitsustega jätkamine, kui ühinemine.

Viies müüt: „linnamehed“ hakkavad „maamehi“ valitsema. Mingit volikoguliikmete jaotust, maa ja linna vahel, pole ühinemislepingus olemas! Ühinemislepingu projektis on täna kirjas, et ühineva omavalitsuse volikogu suurus on 43 liiget ja nad valitakse kahes ringkonnas: üks linnapiirkonnas ja üks maapiirkonnas. Paratamatus, et maapiirkondades on valimisõiguslikke hääletajad vähem, kui linnapiirkonnas ja seetõttu saab kahes valimisringkonnas mandaatide arv olema ebaühtlane. Selle vastu on olemas üks rohi, mille tarvitamine nõuab aga julgust kõigilt poliitikutelt, sõltumata sissekirjutusest. See on üks valimisringkond. Ühe valimisringkonna puhul ei saa määravaks mitte valija ja kandidaadi sissekirjutus, vaid tema nägemus tulevase ühendomavalitsuse terviklikust arengust ja sellest sõltuv populaarsus ühinevate omavalitsuste valijate seas- olgu siis hääletaja sissekirjutus linnas või vallas.

Kuues müüt: maa ja linnapiirkonda ei ole võimalik ühendada, sest need on nii erinevad. Seda väidet olen kuulnud nii ühinemise vastate poliitikute, kui ka ajakirjanike seast. Siin tasub jällegi vaadata neid omavalitsusi, kus linnad-vallad on Eestis või Skandinaavia riikides kenasti ühinenud. Näiteks Tapa või Türi linn on ühinenud ümbritsevate maavaldadega ja saadakse väga edukalt hakkama. Võrreldes nüüd Pärnu linna või Tõstamaa valla ametnike struktuuri, ei saa kuidagi väita, et nendes struktuurides on erinevused maa või linnaomavalituse eripärade tõttu. Ei ole Tõstamaa vallavalitsuses tööl külvivolinikku või karjakasvatuse spetsialisti - ikka need samad ametikohad, mis linnavalitsustes! Jah, ametnikke on vähem, aga omavalitsuste funktsioonid on samad. Teisiti ei saakski, sest Eesti kohalike omavalitsuste korralduse seadus ei tee sisulist vahet maa- ja linnaomavalitsustel: mõlemad peavad pakkuma ühesuguseid avalikke teenuseid, omavalitsuse valdavast maakasutuse sihtotstarbest sõltumata.  

Seitsmes müüt: ühinedes maamaks tõuseb ja maaelu toetusi ei maksta enam. Kuigi ühinemislepingu tekst ei näe ette maamaksu tõusu, on tõesti avalikustamisele saadetud lepingu projekt pisut üldsõnaline. Juhtivkomisjonis on arutatud ettepanekut täpsustada lepingu teksti, et maamaks jääb endiselt tsoneeritud maa sihtotstarbe järgi ehk maakeeli: maamaksu koefitsienti  ühinevatel omavalitsustel ei tõsteta. Küll on riik rääkinud võimalusest lähiaastatel hinnata ümber maa baashinnad ja viia need  vastavusse turuhinnale. Kui see juhtub, tuleb uuel volikogul maamaksu reguleerida koefitsiendi muutmisega.

Maaelu toetuste küsimuses oleme korduvalt pöördunud ministeeriumi poole ja meile on kinnitanud kantsler ning minister, et maaelu arendustoetuste maksmist jätkatakse ka peale ühinemist. Kui mujal Euroopas makstakse erinevaid maaelu toetusi kõigile omavalitsustele, kus tegeletakse põllumajandusega, siis Eestis kehtestatud meetmemäärustes on tehtud erisused maa- ja linnaomavalituste vahel. Mõni nädal tagasi saatis maaeluministeerium meile kinnituse, et need meetmete määrused muudetakse, eelnõud on ettevalmistamisel ja saavad kehtestatud hiljemalt uue aasta alguseks.   

Kaheksas müüt: koolid, lasteaiad ja raamatukogud pannakse maapiirkondades kinni ja kõik need asutused koondatakse linnapiirkonda. Vastupidi, ühinemislepingu tekstis on selgesõnaliselt kirjas, et ühtegi valdades ja linnas toimivat allasutust ei suleta ning säilitatakse asutuste autonoomia. Ainuke erisus on Sauga täiskasvanute kool, mis sulges end tänavu sügisel ise, kuna õpilasi oli jäänud vaid 5 ja nad olid nõus jätkama õpinguid Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis.

Üheksas müüt: elanik kaugeneb võimust veelgi. Ühinemislepingus pöörasime palju tähelepanu kogukonna kaasamisele omavalitsuse juhtimisse. Lepinguprojektis on kirjutatud külavanema statuudist, kogukonna keskuste toetamisest ja iga piirkonna halduskogudest, kus piirkonna aktiivsed inimesed - nende kogude moodustamise alused on tänaste omavalitsuste volikogude otsustada! - annaksid sisendi piirkonda puudutava eelarve, planeeringute ja muude piirkonna elu mõjutavate otsuste vastuvõtmisesse. Kuid ükski leping või põhimäärus ei pane kogukonda aktiivselt toimima, kui inimesed ise ei taha selles protsessis osaleda. Seega lepinguprojektis on antud võimalus kodanikele rääkida rohkem kaasa kogukonna asjades, aga kõik sõltub ikkagi kogukonna aktiivsusest ja tahtest osaleda! 

Kümnes müüt: Ühinemine on kasulik vaid Pärnu linnale. Tänases päevas pole Pärnu linnal vajadust ühegi omavalitsusega ühineda ja eraldi jätkates ei muutuks tegelikult midagi päevapealt halvemaks. Pikemas perspektiivis on aga selline lähenemine kahjulik kogu Pärnumaale. Ilma tagamaata ja naabervaldadesse valgunud linn ei pruugi tulevikus olla enam nii tugev Eesti maakonnakeskus ja  maakonna majanduse vedaja, mistõttu muutuvad teised regioonikeskused või lähivälismaa pärnumaalastele veelgi atraktiivsemaks ning väljaränne maakonnast kiireneks.  Pärnu linn on aastaid investeerinud miljoneid eurosid taristusse, mis toetab ettevõtluse arengut, renoveerinud koole ja ehitanud lasteaedu, haigla, staadioni ning spordihalli, rajanud huvikoolide võrgustiku ja palju muud. Plaanis on ehitada veel lasteaedasid, ujula, renoveerida kaasaegsele tasemele koolimaju, parandada infrastruktuure ja toetada ühistransporti jne. Need ja tulevased investeeringud on vajalikud nii pärnakatele, kui paljudele Pärnut ümbritsevatele omavalitsustele. Täna käivad ümbritsevate valdade elanikest 50-80% tööl Pärnu linnas, sajad õpilased maakonnast aga Pärnu linna koolides. Näiteks Paikuse vallavanem Kuno Erkmann rääkis ühel valla rahvakoosolekul, kuidas nende vallas on üle 2400 maksumaksja, töökohti vallas on aga 900 ning neist omakorda 300 täidavad töötajad teistest omavalitsustest. Seega u. 1800 ehk kolmveerand Paikuse maksumaksjatest sõltuvad arengutest Pärnu linnas. Nendele inimeste jaoks on oluline tugev ja arenev regioonikekus,  jätkuvad investeeringud ettevõtlusesse, mis suurendaks neile Pärnust makstav keskmist palka.

Täna suudab Pärnu linn teha vajalikud investeeringud infrastruktuurude kaasajastamiseks ja rajamiseks paljuski tänu EL toetusrahadele. Aga on juba teada, et peale 2020. aastat Euroopast enam suuri rahalaevu oodata pole ning see asjaolu mõjutab kindlasti Pärnu võimekust võistelda teiste Eesti regioonikeskustega ja olla majanduse eestvedaja Pärnumaal. Seetõttu vajab Pärnu tulevikus arenguks inimesi ja maksumaksjaid ning seega võib Pärnu jaoks peagi laual olla kaks valikut: kas omavahel ühineda või eraldi jätkates, hakata meelitama inimesi valdadest linna. Viimane variant oleks kahjulik kogu Pärnumaale, sest see viib Pärnumaa omavalitsuste omavahelise terava konkurentsini, valdade ääremaastumiseni  ja nõrgestab maakonda ning selle arengut, kuna niigi vähenevad ressursid kuluvad veelgi enam konkurentsieeliste tekitamisele Pärnumaa omavalitsuste vahel, mitte Pärnumaa ja teiste regioonikeskuste vahel. 

Seega on ühinemine oluline mitte vaid Pärnu linnale, vaid kogu Pärnumaale. Ühiselt oleme omavalitsusena tugevamad ja võimekamad investeeringutes, mis toetavad ettevõtluse arengut ja palgakasvu suurimaks tööandjate piirkonnaks kasvanud regioonikeskuses. Võimekas regioonikeskus toetab kogu Pärnumaa arengut ja võimaldab pidurada väljarännet ning ääremaastumist. Mida rohkem omavalitsusi moodustab regioonikeskuse Pärnuga, seda tugevam ja tasakaalus on kogu Pärnumaa.

Kümme kuud tagasi lootsime, et vabatahtlike ühinemiskõnelustega liitub enamus Pärnumaa omavalitsusi ja seetõttu tegi Pärnu Linnavolikogu ettepaneku kõigile neile volikogudele, kes veebruarikuuks polnud selget EI-d Pärnule öelnud. Läbirääkimiste laua taha istus aprillis siiski 7 omavalitsust ja see oli ka mõistetav. Ühe omavalitsuse loomine - kogu maakonna piirides - on täna ilmselt liiga ambitsioonikas samm. Kuigi maailm läheb iga päevaga “väiksemaks”, on Vändra, Kilingi-Nõmme ja Varbla(Lihula) Pärnust veel piisavalt kaugel.  Pärast ühinemiskõnelusi ja ühinemislepingu projekti avalikustamist on tekkinud mõningaid erimeelsusi ka nende omavalitsuste seas, kes siiani on üsna kindlalt Pärnuga ühinemist pooldanud. Samas pole vaja nendesse arengutesse suhtuda nii traagiliselt, sest selliseid „erimeelsusi“ on tekkinud ka näiteks nende omavalitsuste vahel, kes peavad täna läbirääkimisi Vändras või Kilingi-Nõmmes. Alles hiljuti oli üsna teravalt üleval teema Vändrate omavahelise ühinemise osas või Halinga liitumiskõnelustest väljumise soov Vändrate-Tootsiga või Tahkuranna ja K-Nõmme vahel tekkinud „erimeelsused“ ühinemiskõnelustel. Hetkel tundub mulle, et Sauga vallas on puhkenud terav võitlus volikogu opositsiooni ja  koalitsiooni vahel ning nagu mulle Sauga valla rahvakoosolekutel selgeks sai – on selles ühinemise poolt või vastu olemises mõne volikogu poliitiku isiklik vimm praeguse vallavanema/vallavalitsuse suhtes. See vastasseis päädis Sauga volikogu ettepanekuga alustada lisaks Pärnuga peetavatele läbirääkimistele - paralleel-läbirääkimisi Pärnut ümbritsevate omavalitsustega ilma Pärnuta. On teada, et mitmed Pärnuga ühinemisläbirääkimisi pidanud vallavolikogud ütlevad (või on juba öelnud) sellele Sauga ettepanekule EI, aga kuhu sellised mitmel rindel läbirääkimised viiksid, näitab pigem aeg.

Ilmselt on selline kõikumine iseloomulik praegusele ajahetkele, kombatakse partnerit ja otsitakse kindlust või poliitikud proovivad selles protsessis tugevdada oma positsioone.

Pärnu ja ümbritsevate valdade ühinemisläbirääkimistel ning  ühinemislepingu projekti koostades oleme juhindunud kolmest väga selgest ning lihtsast reeglist. Esiteks on kõik omavalitused, kes koos aprillikuus Pärnus läbirääkimiste laua taha istusid, võrdsed partnerid ja seetõttu otsustame komisjonides pigem konsensuslikult.

Teiseks oli komisjonide tööd läbiv seisukoht, et elanike jaoks ei tohi midagi, peale ühinemist, muutuda halvemaks. Meie seisukoht on  olnud, et kõik need avalikud teenused, mis on täna kätte saadavad linna ja maapiirkonnas, peavad olema kättesaadavad - praegustes asukohtades  - ka peale ühinemist. Ja seda loomulikult paremas kvaliteedis. Sellest tulenevalt olen kogu läbirääkimiste ja avalikustamise perioodil kutsunud osapooli tegema konstruktiivseid muudatusettepanekuid nende lepingupunktide suhtes, mis ei tundu ühinemise parimate eesmärkidega kooskõlas.

Kolmas seisukoht oli, et  ühinemisleping peab olema realistlik ja majanduslikult elluviidav. Selleks on komisjonid läbi töötanud liitumisläbirääkimisi pidavate omavalitsuste arengukavad ja eelarvestrateegiad ning koostanud lepingu juurde lisadena tabelid, mis näitavad ära uue omavalitsuse majanduslikku võimekuse ja plaanide vastavuse reaalsusele. Kusjuures ükski liituv KOV ei pea loobuma ühestki projektist, mis on kehtestatud valla või linna arengukavas.

Pärnu omavalitsuse suurim vaidluste teema on olnud tulevase omavalitsuse staatus. Minu seisukoht on olnud ühene – kui seadus lubaks, võiks nimi olla „Pärnu omavalitsus“, sest staatusest sõltumatult säiliks endiselt külad, alevid ja linnad. Seadus nõuab, et ühinev omavalitsus peab end määratlema kas linna või vallana. Ühinemise juhtkomisjon kaalub hetkel ühte võimalust, mis väänab veidi paragrahvi, kuid oleks kompromiss linnale ja valdadele. Mõte oleks ühendomavalitsust kutsuda lihtsalt Pärnuks või Pärnu omavalitsuseks, kuid loodava omavalitsuse ametlik staatus oleks linn koos osavaldadega.

Kuid minu arvates on Pärnu omavalitsusel küllalt jumet ka siis, kui Tori ja Tõstamaa siiski otsustavad Pärnuga mitte ühineda. Ka 4-5 omavalitsuse omavaheline ühinemine teenib Pärnumaale olulisi arengueesmärke. Samuti ei ole täna välistatud, et mõni omavalitsus võib ühinejatele juurde tulla, seda siiski juba sundliitumise faasis, järgmine aasta.

Pärnumaa on teelahkmel ja saatus on meie inimeste endi kätes, see on meie võimalus. Kaalukausil on tee, kus läbi ühinemise  - mitte siis ainult Pärnus ja Pärnu ümbruses, vaid ka Vändras, Lihulas ja Kilingi-Nõmmes -  muutume ühiselt tugevamaks ja võidab kogu Pärnumaa.

Romek Kosenkranius

Pärnu linnapea