Pealkirjaks pandud lauset ja selle autorit teavad vast kõik. Kes aga ei tea, siis selle lause ütles Eesti Vabariigi President veebruaris, kui peeti vabariigi sünnipäeva. See on minu jaoks ja ma arvan, et ka paljude teiste jaoks väga tähenduslik lause, eriti seepärast, et seda lauset võib iga lugeja ja kuulaja tõlgendada just nii nagu talle hetkel sobiv on. Minul on selle lause jaoks aastale tagasi vaadates mitu tõlgendust, millest jagaksin siiski ainult ühte - töö on küll tore asi, aga puhata peab ka oskama. Minu jaoks on olnud tõeline Hobuse aasta - ma pole vist nii töörohket perioodi kunagi pidanud üle elama kui sellel aastal. Kuigi öeldakse, et kes teeb see jõuab, siis päris nii see siiski pole. Midagi siiski kannatab kui laevuke on ühele poole kreenis.
Seega minu üks uusaasta lubadus saab olema see, et tuleb võtta aega endale. See saab olema väljakutse, sest juba praegu on ukse taga seismas mitu huvitavat projekti ja tegevust, milles tahaks kaasa lüüa. Kevadise rahvajooksu organiseerimine tuleb ka lõpuks käima lükata, sest seda ei saa lubada, et selline tore üritus soiku jääb.
Teine mees, kes mulle sellel aastal muljet avaldas oli meie maavanem. Ma käisin esimest korda tema vastuvõtul Vabariigi aastapäeval ja see mismoodi ta kõnet pidas ja kui sügav oli selle kõne sisu, see oli lihtsalt vapustav vaatepilt. Kes kõnet ei mäleta, saab seda lugeda siit. Kuna see on tasuline artikkel, siis refereerin seda natuke. Maavanem rääkis sellest, kuidas ta lapsena vanaisaga heina tegi ning kui raske ja samas rahuldust pakkuv see töö oli. Olen ise ka tänulik, et minu vanavanemad mulle selle kogemuse pakkusid, kuigi 10-aastasena vikatiga kell 5 hommikul heinakaari mõõta polnud sellel hetkel just unistuste töö. Aga need väärtused, mis kolme põlvkonnaga seda tööd koos tehes sealt kaasa sain, on hindamatud.
Maavanem rääkis selles kõnes veel ka nii: "Sellel, mis on südame põhjas, ei ole hinda, sellega ei kaubelda, vaid seda hoitakse. Sinna ei lasta teisi ligi, sinna ei julgeta alati isegi vaadata, sest pole sõnu, millega nähtut kirjeldada. Sa lihtsalt oled." Sellel hetkel ma mõtlesin, et raudselt kirjutas selle kõne naisterahvas. Mehed lihtsalt ei lasku nii madalale, et sellistest tunnetest rääkida. Kuid olles selle aasta jooksul maavanemaga rohkem kokku puutunud, siis ma olen veendunud, et mõni mees ikka laskub küll ja see on väga liigutav laskumine.
Läks kuidagi kiitmiseks jah? Ma siiralt loodan, et eelseisvad valimised ja sellele järgnev ei muuda minu isiklikku arvamust meie maavanemast, kes nüüd kahjuks oma ametiposti auga edasi annab. Loodetavasti on järglane samast mastist, nagu eelmised kaks on olnud. Igatahes on jalajäljed väga võimsad ette tehtud. Täna lähen või olen postituse avalikustamise ajaks juba käinud, maavanema tänuüritusel, mille ta omavalitsusjuhtidele korraldab. Mul on igatahes suur au temaga ühes ruumis olla. Üritusel oli palju rahvast ja kõik olid täiesti siirad oma sõnades, kui teda kiitsid.
Mida veel lõppevat aastast tallele panna? Vald on saanud mitu ilusat teed, mitu suurt projekti on saanud oma ootuspärase lõpu ja elu edasi viivaid arenguid on näha veelgi. Uus aasta on igatahes paljulubav ja loodame, et võimalikud takistused on kenasti ületatavad.
Loomulikult on hetkel oluline teema ka lumi. Kui eelmine talv jäi peaagu vahele, siis nüüd on lund ikka kohe kuhjaga. Tulin koju maavanema ürituselt ja tundub, et siia ma nüüd pikemaks ajaks jään sest lund tuleb kohe igast kandist. Aga tegelikult on see ilus ka. Nii et kannatame ära ja loodame, et kui aastavahetus on möödas, siis sahad ka tööd endiselt teevad ja elu jälle rööpas läheb.
Aga nüüd panen blogile selleks aastaks punkti. Sai sellel aastal 20 postitust tehtud ja kokku neid suisa 30 tehtud. Ilus ümmargune arv. Ilusat aastavahetust lugejatele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar