Ei saa mitte vaiki olla

Ma tõesti arvasin, et see blogi enam postitusi ei näe, aga ära iial ütle iial. Selle postituse teen ka puhtalt selle pärast, et ei saa mitte enam vaikides pealt vaadata, kuidas mõnele inimesele on lubatud valetamine ja ta ise ei saa vist arugi, et volikogu liikmestaatus tähendab seda, et moraal peab olema kõrgem kui ilma selle staatuseta. Postitus seekord pikem ei tule, sest selleks, et seda ei peetaks niisama kirjutiseks, siis panen siia hoopis lingi ametlikult avaldatud tekstile, milleks on meie valla lehe Sauga Sõnumite aprillikuu number. Lisaks ei ole mul arvatavasti õigust panna oma blogisse minu artikli kirjutamise põhjustanud teksti, mis aga lehes on kenasti ära toodud. Arvata on, et sellest tuleb järjekordne avaliku sõna nõukogu poole pöördumine kellegi poolt, aga kui nii siis nii. Pöörake tähelepanu ajalehes ka tärnile, mis ütleb, et kirjapilt muutmata, sest see ütleb nii mõndagi kirjutate harituse ja vist ka hariduse kohta ja võiks mõnele kirjutajale selgeks teha selle, miks tema tekste ei taheta avaldada ja miks neid kõvasti toimetama peab.

Ahjaa, paar päeva tagasi kolleegidega lõunal olles pakuti välja üks uudissõna: oponaut. Kui opositsionäär oleks nagu negatiivne kangelane, siis oponaut kõlab palju paremini eks? Kõike mida teed tuleb elus ikka nautida ka!

Selle aasta esimene ja viimane postitus. Arvatavasti...

Eelmise aasta lõpp läks nii kiireks, et kirjutada polnud mahtigi. Vähemalt blogisse mitte. Andsin lihtsalt detsembri lõpus tagasisidet ligikaudu 800-le leheküljele kodu- ja eksmitöödele, mis olid ühinemistuhinas kõrvale lükatud, vabandust mu üliõpilased selle eest...

Aasta alguses õnneks midagi nii põletavat ka ei olnud vallas, et oleks pidanud seal kohal käima väga tihti ja seepärast tuli kuu keskel mulle üllatusena, et üks volikogu liige on volikogust lahkunud. Kahju tegelikult, et mõistlikel inimestel saab villand sellest jamast, mis toimub. Ja eriti kahju on sellest, et nii peletatakse ka teised mõistlikud inimesed eemale volikogudest ja sinna kandideerimisest. Ma siiski loodan, et mõistlikud inimesed vaatavad seda praegust olukorda Eestis ja tunnevad vastutust oma kodukoha eest. Mina pean selles osas veel kaaluma, kas ma suudan nii mõistlik olla...

Jaanuari volikogus esitati siis ka kaua oodatud kaunikene ehk umbusaldus nii mulle kui ka vallavanemale. Nii pika aja peale (mitu kuud oli lõhna tunda) oleks võinud välja mõelda midagi põhjapanevamat põhjenduseks kui "valla tükeldamine", aga noh mis teha, üle Eesti "proovitakse" võimule saada, sest uhke ju öelda, et oleme natuke enne valimisi võimule saanud. Kahjuks lõhnab kogu see jama raha himustamise järele, sest on ju tore mitte millegi eest poole aasta palk tasku panna. Tegelikult on naljakas kõiki neid süüdistusi kuulata, mis vastaste leerist tuleb, sest juba pikka aega on mulle tundunud, et süüdistatakse selles, milles ise hoopis kõva käpp ollakse. Aga noh kui teisiti ei oska, siis tuleb teha nii nagu osatakse.

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud kogu selle haldusreformiga kaasas käiva olukorra üle ja avastanud ühe huvitava asja. Nimelt on väga lihtne valget mustaks rääkida, aga katsu sa seda sama musta jälle valgeks rääkida. Mitte kuidagi ei õnnestu! Ometi oled nagu kogu aeg olnud aus ja ostekohene ja kohati lihtsalt väsinud selle porihunniku alt välja ronimisest, aga ainult ise tunned rõõmu, et oled nina jälle nagu värske õhu kätte saanud upitada.

Ja teine asi. Teen ühe üliõpilasega lõputööd töökiusamisest. Pole kunagi varem mõelnud, et ise ka selle küüsi võiks langeda, aga mida enam ma seda lõputööd loen, seda enam tunnen, et nii klassikalist juhtumit kui viimasel ajal volikogu esimees olles, töökiusamises lihtsalt pole. Aga noh, kuna ei saa ju palka vaid hüvitist, siis pole see ju töö ja järelikult pole ka kiusmine eks? Jälle JOKK... Üks naljakas episood oli veel. Nimelt hakkasin kontrollima maksudeklaratsiooni ja selgus, et olen eelmise aastal saanud lahkumishüvitist valla eelarvest! Kui asja uurisin, siis selgus, et vastavas ametkonnas lihtsalt on selline nimetus pandud ühinemiskomisjonide töös osalemisele. Nojah, ühinemine võrdub lahkumine või mis? Mingi loogika siin nagu oleks...

Jaburusi on viimasel ajal ikka päris palju juhtunud ja täitsa huvitav on kuhu need lõpuks välja viivad. Karta on, et juhtub lihtsalt see, et targem annab järele ja ma olen juuksekarva kaugusel, et seda teha. Aga see pagana kohusetunne (peab vist vanemaid ja lastetuba tänama) ja 2013a valimistel antud lubadused ei lase. Ju tuleb siis vastastel sundida mind seda tegema, mida ma ise vabatahtlikult teha ei suuda.

Toredat on ka olnud. Sõbrad toetavad, teiste vallajuhtide seast on ka toetavaid sõnu tulnud ja kohati on tunne nagu ma oleks nüüd midagi olulist saavutanud või uuele tasemele jõudnud, sest mõttetu pidi see inimene olema, kellel vaenlasi pole. Juba Lennart Meri ütles 2003a 5. märtsi Eesti Ekspressi andmetel 1997. aastal, et: "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis." Sellele kirjutan kahe käega alla, sest tulevasi valimisi silmas pidades on minu poole pöördunud mitmed päris arvestatavad tegelased. Mina pole küll hästi aru saanud, mida nad ühes untsu läinud volikogu esimehes näevad. Vaevalt ma mingi häältemagnet oleksin, sest ma ei kavatse küll hakata ukselt uksele käima, et toetust manguda. Mina olen seisukohal, et inimese sisu näitavad kõige rohkem tema enda teod, mitte see, mida tema kohta räägitakse või mida ta ise enda kohta kiidulaulu lauldes räägib.

Leidsin Lennart Meri tsitaatide seast (vikipeedias neid päris mitu) veel ühe, mis tänast olukorda hästi kirjeldab: "On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde." (Vaarmann, O. (2008).Matemaatika ja pehmed erialad. Õpetajate leht nr 35, 26.september lk 6, link ka) Samas artiklis ütleb autor, et Demokritos oli öelnud, et: "Mida vähem on rumalad kodanikud oma ameteid väärt, seda ülbemaks nad muutuvad ja seda suuremaid lollusi nad teevad." Ja mina veel mõtlesin, et kui nii mõtlen, siis olen paha ja vastik! Aga noh küllap saan nende leidude eest ka vastu päid ja jalgu nagu oleks need minu välja mõeldud, fakte kontrollivad ju vaid ülikoolide õppejõud plagiaadi tuvastamise ajal, teised räägivad edasi seda, mida Facebookist teised (jah just teised, mitte nad ise) loevad.

Positiivsest poolest ka. Võib juhtuda, et ülehomme tõusen ma üles ja ei pea enam mõtlema, et kus järgmine kivi mind ootab. Võin rahulikult minna oma päris tööle ja tunda end hinnatud spetsialistina, kes teeb seda, mida ta kõige paremini oskab. Ei pea enam mõtlema, kellegi teise kui enda ja oma lähedaste heaolu peale. Kord kuus tuleb ikka edasi käia volikogus ka, aga see on siis juba hoopis teine koht ja hoopis teise sisuga kui see, mis ma enne teadsin seda olema. Kas parem või halvem, eks seda näitab aeg.

 Aga see 3,5a pikkune kogemus on siiski hindamatu, sest nüüd ma tean, et mind niisama lihtsalt näiteks telekaameratega või ajakirjaniku telefonikõnega verest enam välja ei löö ja ma tean, kes näivad olema sõbrad ja kes jäävad mu kõrvale ja annavad käe isegi siis, kui "väetist" on minu ümber nii palju, et ka nemad oma käed sellega kokku peavad mind päästes tegema.

Aga pean tunnistama, et inimeste headuses ma siiski veel pettunud pole. Naiivitar või mis?

SAUGA VALD SAI 25!

Eile oli vallamaja spordisaal lihtsalt imeilus ja meie valla 25. aasta sünnipäev sai väärikalt tähistatud. Kuna kõik rahvas saali ei mahtunud, siis jagan blogis minu poolt tähtsaks päevaks kirjutatud kõnet, mis sünnipäevalistele vist meeldis, sest sain positiivset tagasisidet päris palju. Pilte sünnipäevast on kindlasti ka varsti valla kodulehelt näha ja tänan kõiki, kes Sauga valda meelolukate ja tarvilike kingitustega meeles pidasid.

Volikogu esimehe kõne Sauga valla 25. sünnipäeval:

Kui ma 17 aastat tagasi tulin elama Sauga valda, siis ei teadnud ma sellest vallast mitte midagi muud kui ainult seda, et edaspidi ei saa ma oma koduseks aadressiks enam kirjutada Järva-Jaani vald vaid pean sinna kirjutama Sauga vald. Seda teadsin ma aga kindlalt, et ma tulin elama kohta, kus minu esivanemad elanud juba 75aastat enne mind. Ja see oli ütlemata turvaline tunne alustada oma iseseisvat elu sellise toetusega.

Mida rohkem aastaid ma siin elasin, seda tuttavamaks said mulle siinsed paigad ja inimesed. Mäletan seda kuidas käisin vaatamas oma ema koolimaja, avastasin ema klassiõe tütrega Sindi paisu alust käiku, leidsin esimesed kaseriisikad oma maja eest kaasikust ja käisin üle tee naabripapilt küsimas, et kas need on ikka söödavad seened ja kasvatasin oma lapsed Kilksama külast pärit lehmapiima ja kohupiima peal titeeast välja. Ka siis kui asusin renoveerima oma ema lapsepõlve kodu ja vajasin elektrikut, tuli mulle appi Pulli külast soovitatud meistrimees.

Kui mu lapsed kasvasid suuremaks, siis tahtsin ma oma kogukonnale midagi tagasi anda. Alustasin sellega Tammiste lasteaia hoolekogus ja Tammiste Tegusate seltsis üritusi korraldades ja nii tõi tee mind Sauga volikogusse. See oli minu jaoks suurim tunnustus, et mulle anti võimalus sinna kuuluda ja seda juhtida. Ma ei liialda, kui ütlen, et esimestel istungitel värisesid jalad isegi istudes ja hirm midagi vussi keerata oli suur. Õnneks anti mulle õppimiseks aega ja esimesed kaks aastat möödusid volikogus rahulikult. Õppisin tundma neid asjalikke inimesi, kes töötavad meie vallamajas, sain aru, et ka teised volikogu liikmed on tavalised, kuid oma kogukonnas hinnatud inimesed, kodunesin maakonna teiste vallajuhtide seltskonnas ja nägin, et meie vallavanem on väga hooliv ja pädev vallajuht.

Just sellepärast läksin ma üpris julgelt muutuste tuuli lubavasse haldusreformi keerisesse, sest olin kindel, et olgu tulemus milline tahes, see tugineb asjalike ametnike, toetava meeskonna ja maakonna erinevate valdade kogenud juhtide targale tegutsemisele. Mis siis, et seadus on nagu ta on, teadsin, et üheskoos leiame me lahenduse. Ma ei saanud pikka aega aru nendest emotsioonidest, mis järjest ja rohkem esile kerkisid, sest seni minu maailmapildi kujunemisel suurt rolli mänginud teaduslik lähenemine nõudis enne otsuse langetamist asjade kaalumist, läbi arutamist ja põhjendamist. Kinnitan, et seda me läbirääkimiste laua taga ka tegime. Ilma emotsioonideta.

Kuid viimasel ajal olen ma hakanud aru saama ka inimeste emotsioonidest, mis kohati varjutavad ratsionaalsust. Seda võib isegi võtta komplimendina, et kõik need vallajuhid, kes Sauga valda on 25a juhtinud, on suutnud vallakodanikes kasvatada sellise kodukandi hoidmise ja säilitamise tunde, et hoitakse kinni sellest, mis on ja ei taheta näha seda, mis tuleb. Kuid ütles ju  ka meie eelmine president Toomas Hendrik Ilves ühes oma vabariigi aastapäeva kõnes, et „kõik mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi“. Jah, keegi meist ei oska täpselt ennustada, mis saab edasi, kui valime ühe või teise tee, kuid paigal seismine ei ole samuti lahendus. Ja tuleb valida tee, mida mööda käies oleme valmis ise panustama nii, et see tee oleks vähemokkaline ja tooks kaasa võimalikult palju positiivset. Hirm, et otsustaja ise jääb millestki talle olulisest ilma, ei tohi olla otsustava organi liikmete puhul otsuse tegemisel määravaks asjaoluks. Kindel on ka see, et kui me ise kodanikena oma kodukandi elu enda kätesse ei võta, siis miks peaksid teised seda meie eest tegema? Alla andmine ei ole maainimesele omane, kuid muutuste tuultele vastu seismine ei ole ka tegevus, mis elu edasi viib. Sauga valla inimene jääb Sauga valla inimeseks ka siis kui Sauga valla nimeks ei ole enam Sauga vald. Mina küll jään ja arvan, et ma ei ole ainus.

Elagu, õitsegu, kasvagu Sauga valla inimene! Palju õnne meile sünnipäevaks.

Külalispostitaja Pärnu linnapea Romek Kosenkranius: Seitse omavalitsust ümber laua versus kümme müüti

Olen veeretanud mõtteid, kuidas oma blogis ühinemise edenemist ja tagurdamist kajastada, kui palju kogenum poliitik oma sõnad Pärnu Postimehes ritta seadis. Kirjutan tema mõtetele kahe käega alla, sest just need on asjad, mida oleme läbirääkimiste laua taga rääkinud ja mida millegipärast ühinemise vastased on rahvale väga osavalt tagurpidi selgeks teha suutnud. Võtke see aeg ja lugege Pärnu linnapea pikemat (lehte kõik ei mahtunud) mõtisklust minu blogist ja mõelge teema rahulikult enda jaoks läbi. Muudatused on alati keerulised, olgu isiklikus või töises elus, aga muudatuste raskust saab üheskoos mõistlikult tegutsedes leevendada. Lisaks sai volikogu kirja piirkondlikult ühinemiskomisjonilt, kus anti teada, et Sauga vallal on kõige loogilisem ühineda Pärnu linnaga, mitte Tori ja Sindiga, kes meile uue ühinemise jaoks on andnud jaatava vastuse. Haldusreform on raske erinevatel põhjustel, kuid püüame siiski teha nii, et hoolimata muudatustest midagi halvemaks ei muutu ja loodame, et siiski muutub paljuasju ka paremaks.

Jaksu meile kõigile!

Seitse omavalitsust ümber laua versus kümme müüti
(lühem versioon Pärnu Postimehes)

Pärnu ühendomavalitsuse moodustamiseks peetud rahvakoosolekud said septembri lõpuks otsa.  Osalejaid neil koosolekutel ei olnud muidugi massiliselt, aga kohale olid tulnud tavaliselt need tublid kodanikud, kellele ühinemise teema korda läheb. Tavaliselt oli kuulajaid küll kümmekond, helgematel õhtutel lausa 30-40 inimest, teinekord juhtus ka nii, et saalis oli esinejaid rohkem kui kuulajaid. Teema ise on keerukas ja mahukas ning küsimusi oli õhus rohkem kui vastuseid.

Üldistavalt võib öelda, et siiani on rääkinud haldusreformist Pärnumaal pigem poliitikud ja ajakirjandus. Palusime igal koosolekul elanikel kaasa mõelda ja esitada oma ettepanekuid ühinemislepingusse, kirjutasime sellest infolehes ja kodulehekülgedel. Aga lõviosa ettepanekutest tegid ikkagi poliitikud. See pole mingi etteheide ja siinkohal kiidan-tänan kõiki neid omavalitsusjuhte, volikogude liikmeid ja ametnikke, kes osalesid aktiivselt moodustatud Pärnu ühendomavalitsuse viie läbirääkimiste komisjoni töös, ühinemiskonsultante Georg Sootlat ja Kersten Kattaid ja läbirääkimiste koordinaatorit Margit Suhhostavetsit. Kõik nad panustasid väga palju oma aega ja teadmisi, et läbi viia meile kõigile väljakutseid esitav protsess.

Septembrikuu kohtumised valdades ja linnades olid kasulikud kõigile osalejatele - peegeldasid ju kodanikud ja kohalikud poliitikud neil kohtumistel seda, kuidas nemad asjadest aru on saanud ja mis on läbirääkimiste eestvedajate töös vajaka jäänud. Millised olid aga levinumad müüdid, mis rahvakoosolekutel esile kerkisid?

Esimene müüt: ühinedes läheb elu halvemaks! Või parimal juhul – midagi ei muutu. Selle müüdi kummutavad kõik need Eesti omavalitsused, mis on ühinenud omavahel viimase 15 aasta jooksul. Kui lähematest riikidest on ridamisi häid näiteid tuua Soomest, Rootsist, Taanist ja Lätist, on Eestiski valdav osa vabatahtlikest ühinemisest olnud ikka positiivsed. Näiteks Märjamaal, Türil, Tapal, Lääne-Nigulas, Tõrvas on omavahel ühinenud-ühinemas 3-4-5 omavalitsust korraga ja täna on nad ühinemiste otsustega väga rahul. Märjamaal panid omavalitsused leivad ühte kappi 14 aastat tagasi, Türil 10 aastat tagasi ja siiani pole kuulda olnud, et seda kahetsetakse. Pigem vastupidi! Tagasivaatavalt jagavad ühinenud omavalitsused tänagi oma kogemusi ja selgub, et enne ühinemist kerkisid seal inimestel esile samad hirmud, mida meiegi kuulsime septembrikuu rahvakoosolekutel: suuremad hakkavad väiksematele liiga tegema, niigi väike raha võetakse valdadelt ära, asutused pannakse kinni jne. Tegelikult räägivad ühinenud omavalitsuste elanikud nüüd hoopis teist juttu ja kinnitavad, et nendel hirmud osutusid asjatuks. 2013. a. ühinenud Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus on meedias korduvalt selgitanud, et ühendomavalituse oskusliku majandamisega paranes avalike teenuste kvaliteet ja elanike sissetulekud ning valla võimekus investeerida. Pärnumaal on näiteks ühinenud omavahel Kilingi-Nõmme linn ja Saarde vald ning Audru vald Lavassaare vallaga ja tasub küsida neilt inimestelt, kas näiteks elu läks Lavassaares pärast ühinemist halvemaks? 

Teine müüt: ühinedes linnaga, tulevad linnast „mehed mustas“ ja viivad kõik raha keskusesse minema. Tegelikult see nii ei ole ja ühinemislepingu projektis on väga selgelt sisse kirjutatud skeem, et piirkondade rahastus ei muutu. Lisaks on teiste ühinejate kogemus näidanud, et pärast ühinemist võib liikuda hoopis lisaraha nendesse piirkondadesse, mida tuleb uues ühendomavalitsuses n-ö. järel aidata, et kogu omavalitsuse areng oleks ühtlane. Pärnu omavalitsuse ühinemislepingu projekti on sisse kirjutatud kõigi liituvate eelarvestrateegiad ja arengukavad, et tagada järgnevatel aastatel piirkondades vähemalt sama suur rahastus igapäevasteks kuludeks ja investeeringuteks. Omavalitsuse ühine majandamine annab aga võimaluse omavalituses investeerida ühekorraga suuremasse objekti rohkem, kui eraldi olles. Näiteks 3-miljonilise eelarvega vallal on hulga raskem leida 500 tuhat eurot vajalikuks investeeringuks, kui omavalitsusel, mille eelarve on 75 miljonit eurot ja sellest 8 miljonit eurot on võimalik otsustada iga aasta vabalt investeeringuteks.

Kolmas müüt: Kõik ametnikud viiakse keskusesse ja kodanikud peavad hakkama asju ajama Pärnus. Ühinemislepingu projekti on sisse kirjutatud, et igasse praegusesse vallakeskusesse jääb halduskeskus, kus kodanik saavad edaspidi samasid avalikke teenuseid, nagu täna. Veelgi enam, suuremal omavalitsusel on võimekus pakkuda neis keskusest ka selliseid avalike teenuseid, mida väiksem vald täna ei suuda pakkuda. Selleks ei jätku neil tänastel valdadel piisavalt spetsialiste ega rahalisi vahendeid. Omavalitsuste ühinemisel teenistujate arv küll ei kasva, kuid ühe omavalitsuse asutusena on võimalik paremini kasutada ametnikke erinevate avalike teenuste osutamiseks ja pakkuda praegustes valdades ka neid teenuseid, mida täna suudab pakkuda vaid linn. Tõsi, praegustes vallavalitsustes asendub vallavanem halduskeskuse juhiga ja raamatupidamise- ning juriidilised teenistujad koonduvad keskusesse, aga üheski liituvas omavalitsuses ei kao teenused, mis täna kohapeal osutatakse!   

Neljas müüt: ühinemine suurendab ääremaastumist. Omavalitsuste ühinemine Pärnuga ei suurenda kindlasti ääremaastumist. Pärast Pärnu ümbruse omavalitsuse ühinemist tekkib ühendomavalitsusel ühine majandus- ja haldusruum, kus uue omavalitsuse huvides ei ole kindlasti vajadust hakata inimesi meelitama elama keskusse, ära oma praegustest elukohtadest. Pigem on huvi parandada omavalitsuse sisest ühistransporti, et elanikel oleks mugavad ja kiired ühendused ning võimalus elada keskusest eemal. Miks peaks ühinenud Pärnu omavalitsus oma territooriumil tahtma koondada elanikud ühte kohta, mis on omavalitsusele ülimalt ebapraktiline ja kallis? Selleks pole mingit vajadust, kui nad kõik on ühe Pärnu omavalitsuse elanikud ja maksumaksjad. Olukord on aga hoopis teine, kui Pärnu jääb aga üksi ilma tagamaata, sest siis on tõesti linnal vajadus hakata võitlema teiste omavalitsustega elanike eest ja meelitama inimesi linnapiirkonda, et jätkuks ettevõtjatele töötajaid ning regioonikeskuse arengute elluviimiseks maksumaksjaid. Seega suurendab ääremaastumist pigem killustunud omavalitsustega jätkamine, kui ühinemine.

Viies müüt: „linnamehed“ hakkavad „maamehi“ valitsema. Mingit volikoguliikmete jaotust, maa ja linna vahel, pole ühinemislepingus olemas! Ühinemislepingu projektis on täna kirjas, et ühineva omavalitsuse volikogu suurus on 43 liiget ja nad valitakse kahes ringkonnas: üks linnapiirkonnas ja üks maapiirkonnas. Paratamatus, et maapiirkondades on valimisõiguslikke hääletajad vähem, kui linnapiirkonnas ja seetõttu saab kahes valimisringkonnas mandaatide arv olema ebaühtlane. Selle vastu on olemas üks rohi, mille tarvitamine nõuab aga julgust kõigilt poliitikutelt, sõltumata sissekirjutusest. See on üks valimisringkond. Ühe valimisringkonna puhul ei saa määravaks mitte valija ja kandidaadi sissekirjutus, vaid tema nägemus tulevase ühendomavalitsuse terviklikust arengust ja sellest sõltuv populaarsus ühinevate omavalitsuste valijate seas- olgu siis hääletaja sissekirjutus linnas või vallas.

Kuues müüt: maa ja linnapiirkonda ei ole võimalik ühendada, sest need on nii erinevad. Seda väidet olen kuulnud nii ühinemise vastate poliitikute, kui ka ajakirjanike seast. Siin tasub jällegi vaadata neid omavalitsusi, kus linnad-vallad on Eestis või Skandinaavia riikides kenasti ühinenud. Näiteks Tapa või Türi linn on ühinenud ümbritsevate maavaldadega ja saadakse väga edukalt hakkama. Võrreldes nüüd Pärnu linna või Tõstamaa valla ametnike struktuuri, ei saa kuidagi väita, et nendes struktuurides on erinevused maa või linnaomavalituse eripärade tõttu. Ei ole Tõstamaa vallavalitsuses tööl külvivolinikku või karjakasvatuse spetsialisti - ikka need samad ametikohad, mis linnavalitsustes! Jah, ametnikke on vähem, aga omavalitsuste funktsioonid on samad. Teisiti ei saakski, sest Eesti kohalike omavalitsuste korralduse seadus ei tee sisulist vahet maa- ja linnaomavalitsustel: mõlemad peavad pakkuma ühesuguseid avalikke teenuseid, omavalitsuse valdavast maakasutuse sihtotstarbest sõltumata.  

Seitsmes müüt: ühinedes maamaks tõuseb ja maaelu toetusi ei maksta enam. Kuigi ühinemislepingu tekst ei näe ette maamaksu tõusu, on tõesti avalikustamisele saadetud lepingu projekt pisut üldsõnaline. Juhtivkomisjonis on arutatud ettepanekut täpsustada lepingu teksti, et maamaks jääb endiselt tsoneeritud maa sihtotstarbe järgi ehk maakeeli: maamaksu koefitsienti  ühinevatel omavalitsustel ei tõsteta. Küll on riik rääkinud võimalusest lähiaastatel hinnata ümber maa baashinnad ja viia need  vastavusse turuhinnale. Kui see juhtub, tuleb uuel volikogul maamaksu reguleerida koefitsiendi muutmisega.

Maaelu toetuste küsimuses oleme korduvalt pöördunud ministeeriumi poole ja meile on kinnitanud kantsler ning minister, et maaelu arendustoetuste maksmist jätkatakse ka peale ühinemist. Kui mujal Euroopas makstakse erinevaid maaelu toetusi kõigile omavalitsustele, kus tegeletakse põllumajandusega, siis Eestis kehtestatud meetmemäärustes on tehtud erisused maa- ja linnaomavalituste vahel. Mõni nädal tagasi saatis maaeluministeerium meile kinnituse, et need meetmete määrused muudetakse, eelnõud on ettevalmistamisel ja saavad kehtestatud hiljemalt uue aasta alguseks.   

Kaheksas müüt: koolid, lasteaiad ja raamatukogud pannakse maapiirkondades kinni ja kõik need asutused koondatakse linnapiirkonda. Vastupidi, ühinemislepingu tekstis on selgesõnaliselt kirjas, et ühtegi valdades ja linnas toimivat allasutust ei suleta ning säilitatakse asutuste autonoomia. Ainuke erisus on Sauga täiskasvanute kool, mis sulges end tänavu sügisel ise, kuna õpilasi oli jäänud vaid 5 ja nad olid nõus jätkama õpinguid Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis.

Üheksas müüt: elanik kaugeneb võimust veelgi. Ühinemislepingus pöörasime palju tähelepanu kogukonna kaasamisele omavalitsuse juhtimisse. Lepinguprojektis on kirjutatud külavanema statuudist, kogukonna keskuste toetamisest ja iga piirkonna halduskogudest, kus piirkonna aktiivsed inimesed - nende kogude moodustamise alused on tänaste omavalitsuste volikogude otsustada! - annaksid sisendi piirkonda puudutava eelarve, planeeringute ja muude piirkonna elu mõjutavate otsuste vastuvõtmisesse. Kuid ükski leping või põhimäärus ei pane kogukonda aktiivselt toimima, kui inimesed ise ei taha selles protsessis osaleda. Seega lepinguprojektis on antud võimalus kodanikele rääkida rohkem kaasa kogukonna asjades, aga kõik sõltub ikkagi kogukonna aktiivsusest ja tahtest osaleda! 

Kümnes müüt: Ühinemine on kasulik vaid Pärnu linnale. Tänases päevas pole Pärnu linnal vajadust ühegi omavalitsusega ühineda ja eraldi jätkates ei muutuks tegelikult midagi päevapealt halvemaks. Pikemas perspektiivis on aga selline lähenemine kahjulik kogu Pärnumaale. Ilma tagamaata ja naabervaldadesse valgunud linn ei pruugi tulevikus olla enam nii tugev Eesti maakonnakeskus ja  maakonna majanduse vedaja, mistõttu muutuvad teised regioonikeskused või lähivälismaa pärnumaalastele veelgi atraktiivsemaks ning väljaränne maakonnast kiireneks.  Pärnu linn on aastaid investeerinud miljoneid eurosid taristusse, mis toetab ettevõtluse arengut, renoveerinud koole ja ehitanud lasteaedu, haigla, staadioni ning spordihalli, rajanud huvikoolide võrgustiku ja palju muud. Plaanis on ehitada veel lasteaedasid, ujula, renoveerida kaasaegsele tasemele koolimaju, parandada infrastruktuure ja toetada ühistransporti jne. Need ja tulevased investeeringud on vajalikud nii pärnakatele, kui paljudele Pärnut ümbritsevatele omavalitsustele. Täna käivad ümbritsevate valdade elanikest 50-80% tööl Pärnu linnas, sajad õpilased maakonnast aga Pärnu linna koolides. Näiteks Paikuse vallavanem Kuno Erkmann rääkis ühel valla rahvakoosolekul, kuidas nende vallas on üle 2400 maksumaksja, töökohti vallas on aga 900 ning neist omakorda 300 täidavad töötajad teistest omavalitsustest. Seega u. 1800 ehk kolmveerand Paikuse maksumaksjatest sõltuvad arengutest Pärnu linnas. Nendele inimeste jaoks on oluline tugev ja arenev regioonikekus,  jätkuvad investeeringud ettevõtlusesse, mis suurendaks neile Pärnust makstav keskmist palka.

Täna suudab Pärnu linn teha vajalikud investeeringud infrastruktuurude kaasajastamiseks ja rajamiseks paljuski tänu EL toetusrahadele. Aga on juba teada, et peale 2020. aastat Euroopast enam suuri rahalaevu oodata pole ning see asjaolu mõjutab kindlasti Pärnu võimekust võistelda teiste Eesti regioonikeskustega ja olla majanduse eestvedaja Pärnumaal. Seetõttu vajab Pärnu tulevikus arenguks inimesi ja maksumaksjaid ning seega võib Pärnu jaoks peagi laual olla kaks valikut: kas omavahel ühineda või eraldi jätkates, hakata meelitama inimesi valdadest linna. Viimane variant oleks kahjulik kogu Pärnumaale, sest see viib Pärnumaa omavalitsuste omavahelise terava konkurentsini, valdade ääremaastumiseni  ja nõrgestab maakonda ning selle arengut, kuna niigi vähenevad ressursid kuluvad veelgi enam konkurentsieeliste tekitamisele Pärnumaa omavalitsuste vahel, mitte Pärnumaa ja teiste regioonikeskuste vahel. 

Seega on ühinemine oluline mitte vaid Pärnu linnale, vaid kogu Pärnumaale. Ühiselt oleme omavalitsusena tugevamad ja võimekamad investeeringutes, mis toetavad ettevõtluse arengut ja palgakasvu suurimaks tööandjate piirkonnaks kasvanud regioonikeskuses. Võimekas regioonikeskus toetab kogu Pärnumaa arengut ja võimaldab pidurada väljarännet ning ääremaastumist. Mida rohkem omavalitsusi moodustab regioonikeskuse Pärnuga, seda tugevam ja tasakaalus on kogu Pärnumaa.

Kümme kuud tagasi lootsime, et vabatahtlike ühinemiskõnelustega liitub enamus Pärnumaa omavalitsusi ja seetõttu tegi Pärnu Linnavolikogu ettepaneku kõigile neile volikogudele, kes veebruarikuuks polnud selget EI-d Pärnule öelnud. Läbirääkimiste laua taha istus aprillis siiski 7 omavalitsust ja see oli ka mõistetav. Ühe omavalitsuse loomine - kogu maakonna piirides - on täna ilmselt liiga ambitsioonikas samm. Kuigi maailm läheb iga päevaga “väiksemaks”, on Vändra, Kilingi-Nõmme ja Varbla(Lihula) Pärnust veel piisavalt kaugel.  Pärast ühinemiskõnelusi ja ühinemislepingu projekti avalikustamist on tekkinud mõningaid erimeelsusi ka nende omavalitsuste seas, kes siiani on üsna kindlalt Pärnuga ühinemist pooldanud. Samas pole vaja nendesse arengutesse suhtuda nii traagiliselt, sest selliseid „erimeelsusi“ on tekkinud ka näiteks nende omavalitsuste vahel, kes peavad täna läbirääkimisi Vändras või Kilingi-Nõmmes. Alles hiljuti oli üsna teravalt üleval teema Vändrate omavahelise ühinemise osas või Halinga liitumiskõnelustest väljumise soov Vändrate-Tootsiga või Tahkuranna ja K-Nõmme vahel tekkinud „erimeelsused“ ühinemiskõnelustel. Hetkel tundub mulle, et Sauga vallas on puhkenud terav võitlus volikogu opositsiooni ja  koalitsiooni vahel ning nagu mulle Sauga valla rahvakoosolekutel selgeks sai – on selles ühinemise poolt või vastu olemises mõne volikogu poliitiku isiklik vimm praeguse vallavanema/vallavalitsuse suhtes. See vastasseis päädis Sauga volikogu ettepanekuga alustada lisaks Pärnuga peetavatele läbirääkimistele - paralleel-läbirääkimisi Pärnut ümbritsevate omavalitsustega ilma Pärnuta. On teada, et mitmed Pärnuga ühinemisläbirääkimisi pidanud vallavolikogud ütlevad (või on juba öelnud) sellele Sauga ettepanekule EI, aga kuhu sellised mitmel rindel läbirääkimised viiksid, näitab pigem aeg.

Ilmselt on selline kõikumine iseloomulik praegusele ajahetkele, kombatakse partnerit ja otsitakse kindlust või poliitikud proovivad selles protsessis tugevdada oma positsioone.

Pärnu ja ümbritsevate valdade ühinemisläbirääkimistel ning  ühinemislepingu projekti koostades oleme juhindunud kolmest väga selgest ning lihtsast reeglist. Esiteks on kõik omavalitused, kes koos aprillikuus Pärnus läbirääkimiste laua taha istusid, võrdsed partnerid ja seetõttu otsustame komisjonides pigem konsensuslikult.

Teiseks oli komisjonide tööd läbiv seisukoht, et elanike jaoks ei tohi midagi, peale ühinemist, muutuda halvemaks. Meie seisukoht on  olnud, et kõik need avalikud teenused, mis on täna kätte saadavad linna ja maapiirkonnas, peavad olema kättesaadavad - praegustes asukohtades  - ka peale ühinemist. Ja seda loomulikult paremas kvaliteedis. Sellest tulenevalt olen kogu läbirääkimiste ja avalikustamise perioodil kutsunud osapooli tegema konstruktiivseid muudatusettepanekuid nende lepingupunktide suhtes, mis ei tundu ühinemise parimate eesmärkidega kooskõlas.

Kolmas seisukoht oli, et  ühinemisleping peab olema realistlik ja majanduslikult elluviidav. Selleks on komisjonid läbi töötanud liitumisläbirääkimisi pidavate omavalitsuste arengukavad ja eelarvestrateegiad ning koostanud lepingu juurde lisadena tabelid, mis näitavad ära uue omavalitsuse majanduslikku võimekuse ja plaanide vastavuse reaalsusele. Kusjuures ükski liituv KOV ei pea loobuma ühestki projektist, mis on kehtestatud valla või linna arengukavas.

Pärnu omavalitsuse suurim vaidluste teema on olnud tulevase omavalitsuse staatus. Minu seisukoht on olnud ühene – kui seadus lubaks, võiks nimi olla „Pärnu omavalitsus“, sest staatusest sõltumatult säiliks endiselt külad, alevid ja linnad. Seadus nõuab, et ühinev omavalitsus peab end määratlema kas linna või vallana. Ühinemise juhtkomisjon kaalub hetkel ühte võimalust, mis väänab veidi paragrahvi, kuid oleks kompromiss linnale ja valdadele. Mõte oleks ühendomavalitsust kutsuda lihtsalt Pärnuks või Pärnu omavalitsuseks, kuid loodava omavalitsuse ametlik staatus oleks linn koos osavaldadega.

Kuid minu arvates on Pärnu omavalitsusel küllalt jumet ka siis, kui Tori ja Tõstamaa siiski otsustavad Pärnuga mitte ühineda. Ka 4-5 omavalitsuse omavaheline ühinemine teenib Pärnumaale olulisi arengueesmärke. Samuti ei ole täna välistatud, et mõni omavalitsus võib ühinejatele juurde tulla, seda siiski juba sundliitumise faasis, järgmine aasta.

Pärnumaa on teelahkmel ja saatus on meie inimeste endi kätes, see on meie võimalus. Kaalukausil on tee, kus läbi ühinemise  - mitte siis ainult Pärnus ja Pärnu ümbruses, vaid ka Vändras, Lihulas ja Kilingi-Nõmmes -  muutume ühiselt tugevamaks ja võidab kogu Pärnumaa.

Romek Kosenkranius

Pärnu linnapea

Ühinemine, ühinemine ja veelkord ühinemine

Ma pole pikka aega kirjutanud blogisse ridagi ja seda täiesti teadlikult. Lihtsalt see teema, millest tahaks kirjutada ei formuleeru kuidagi sellisteks sõnadeks, mis olukorda väljendaks. No loomulikult on volikogus kõige põletavam teema liitumine ehk tegelikult ühinemine. Mis nende kahe vahe on? Liitumisel üks osapool lihtsalt haihtub, ühinemisel tuleb mõelda ühine uus nimi. Põhjus, miks ma alles nüüd "suu lahti teen", on lihtne - olen praegu Taanis, väikeses kohas nimega Højby, kuhu sõitsime väikebussiga Malmöst Skåne regiooni valitsusest (vt pilti). Homme ja ülehomme oleme siin kandis ja vaatame, mis Taanis siis juhtunud on selle ühinemise järel.

Enne olime kaks päeva Gotlandil Visby linnas ühinenud omavalitsust vaatamas, mis on pea sarnane sellele, mis praeguste läbirääkimiste tulemusel Pärnu ja selle lähivaldadega ühinedes tekkima saab. Ka Visby linnas on 40 000 elanikku ja selle ümber pea 20 000. Erinev on ainult see, et nimi ei ole sellel omavalitsusel Visby linn vaid Gotland . 

Kui seni oli kogu minu arusaamine omavalitsuste ühinemisest teoreetiline, siis nüüd formuleerus see ka praktiliseks, sest neis kahes riigis on  meie haldusreformilaadne asi toimunud ja näha oli ka tulemusi. Opositsioon on pidevalt ette heitnud, et miks me toome välismaa näiteid, sest neil on kõik hoopis teistmoodi. Neil on õigus, sest tõepoolest on teistmoodi riigisüsteemid ja rahastamismudelid, aga üks on neil sama - eesmärgid, miks tehakse selliseid reforme. Ikka selleks, et elanikele teenuste pakkumine oleks jõukohasem ja kvaliteetsem. Näiteks Skåne regioonis on sama palju inimesi kui Eestis kokku ja Malmö linnas 300 000 elanikku ja see kõik on üks omavalitsus, küll 4 korda väiksem kui Eesti, aga ikkagi on selle arendamine paras väljakutse. Nad nägid mitmeid aastaid vaeva, et nende piirkond saaks olema katseregioon, kus suures omavalitsuses erinevaid seni riigi haldusalas olevaid teenuseid pakutakse. Rootsis on üks suur erinevus võrreldes Eestiga - ka meie nn Haigekassa teenused on kõik kohaliku omavalitsuse kanda ja see on suur väljakutse, sest ka nende elanikkond vananeb samamoodi nagu meie oma ja maksumaksjad peavad pidama üleval suuremat hulka elanikke kui neid endid on.

Mis aga nende kahe Rootsi regiooni külastamise juures oli sellist, mida mina ka loodan näha meie elanike seas? Oma küla elu eest vastutuse võtmine. Kui ikka on midagi halvasti, siis tuleb mõelda, kuidas seda paremaks teha ja siis saab omavalitsus, olgu ta suur või väike, oma toetava õla ka alla panna. Lisaks nägin, et suures piirkonnas on juhid samamoodi huvitatud väiksemate külade arengust ja arendamisest nagu ka praegused vallad teevad, ainult võimekust on rohkem. Nii rahalist kui ka ametnike pädevust

Gotlandil oli veel üks huvitav asi, pagulastesse suhtuti väga positiivselt ja oldi rõõmsad, et nad tulid küladesse elama, sest siis tekkis külasse rohkem elanikke ja ka elu. Gotland valis ka oma pagulasi hoolsalt, sest taheti haritud ja asjalikke elanikke ja nende ühiskonda sulandumisse panustas terve kogukond. Gotlandi üks märksõna nende visioonist oli "nearness" ehk lähedus ja see paistis välja kitsastest tänavatest ja õdusast hotellist, kus isegi meie grupis olnud mehed pidid ühes laias voodis koos magama. Igatahes on see koht, kuhu tahaks tagasi minna, sest meil polnud aega ringi kaugemal saare osades vaadata, kuid linnajuhid rääkisid ja jagasid materjale, kuidas seal inimesed külades igaüks midagi toodavad ja siis külastajatele seda kõike pakuvad. Võta ainult auto ja sõida ringi ja muudkui astu sisse erinevatesse kohtadesse. 

Loomulikult küsisime ka seda, mismoodi elanikud suhtusid ühinemisesse ja öeldi, et oldi ka emotsionaalsed, kuid neile olid olulised kaks põhilist asja - transpordi- ja meditsiiniteenuste kättesaadavus. Kui nende olemasolu kindlustati, siis muu polnud elanikele enam oluline. Sama jäi ka mulle meie rahvakogunemistest kõrva, et kui lasteaia ja kooliga saab kõik sama või paremini olema ja bussiühendus saab linnas ja maakonnas ühtsele piletisüsteemile viidud ja liinid ei kao, siis muu polegi nii oluline. Ma arvan, et küll elu teeb oma korrektiivid ja rootslased ütlesid küll, et ühinemisel on ka poliitikutel raskem kohaliku võimu juurde pääseda ja seega nende pädevus peab suurenema, nagu ka omavalitsuses töötavate ametnike oma.

Aga ühte rõhutati Rootsi kõige lõunapoolsemas regioonis küll, et hoolimata sellest, et nad on päris suured nii pindalal kui ka elanike arvu poolest, siis koostööd tuleb naabritega teha erinevates valdkondades alati ja seda nii üle omavalitsuse kui ka riigi piiri, sest koos on lihtsam. Seega mõelge sellele, mida suurema hulga inimeste ja suurema rahakotiga üheskoos ära saaks teha, mitte aga sellele, kuidas ühist tekki ainult enda peale tõmmata. Kindlasti lugege ühinemislehte ja vaadatake ühinemise materjale ja siis olete oma otsuse tegemisel teadlikumad. 

Arenemise filosoofia

Seekordse postituse pealkiri on jube igav, aga jutt ehk nii igav pole, sest värve on viimasesse kuusse jagunud piisavalt, kuigi tõrvatilku annab ka juba meepotitäie kokku koguda. Pealkiri on tegelikult tingitud ka sellest, et viimasel kuul on minu mõtted sageli jäänud pidama arengule ja arenemisele sh sellele, et miks mõned ei taha areneda.

Mu üks hea sõber (järele mõeldes isegi mitu) on minult mitu korda küsinud, Kandela, miks Sa seda teed? Et kas raha makstakse palju või miks ma seda kõike talun. Eile vastasin talle, et kindlasti ei tee ma seda raha pärast, sest selle summa saaksin ma teenida oma marjapõllul või klassi ees tunduvalt lihtsamalt, kuid ma lihtsalt pole alla andja. Kui raskeks läheb on alati kõige lihtsam loobuda, kuid edasi võitlema jäävad vähesed. Lisaks ma andsin lubaduse 2013a valimistel ja selle järel volikogu esimeheks hakates ja kuidas ma seda siis murran? Pealegi on see ju minu oma koduvald, mitte mingi suvaline külakolgas ja ma tahan anda endast nii palju kui oskan ja suudan, et see vald oleks tema elanikele parim elupaik. Ma olen oma elus ka alla andmist kogenud, kuid selle kohta ütlen ainult seda, et tuleb õigel ajal ka aru saada, et kui asi on läbi, siis see on läbi ja surnuid üles ei ärata. Meie vald pole aga kindlasti mitte surnud ja saa seda olema niipea, kuigi on päris mitu inimest, kes seda arvavad, sest võitlevad väga tugevalt millegi vastu või poolt, kuid millegi pärast ei jõua vastasleerile kohale, mis see on või pole, mida nad tahavad. Aga ega see ei takista neil peaaegu kõige vastu olemast. 

Peale eelmist volikogu oli aur nagu kõigil välja lastud kuid lootust rahule me eriti ei hellitanud. Varsti tuligi teade, et opositsioon tahab ühe liikme välja vahetada. Kaks aastat pole volinikul võimalik olnud volikogus kord kuus välismaalt käia ja nüüd siis järsku tööandja lubab. No hea küll, aga seadused seda ei võimalda nagu selgus Vabariigi valimiskomisjoniga konsulteerides, aga see ei sega ju ometi kaebuse esitamist maakonna valimiskomisjonile. Arendame siis vaieldes inimeste silmaringi.

Vahepeal sai natuke sporti tehtud nii Külade mängudel rattasõitu kui Eesti omavalitsusjuhtide talvisel mitmevõistlusel 10 alaga rinda pistes. Sai vihmas suusatada (Lõuna-Eesti mäed jätan mainimata pigem), lumes joosta (elu esimene orienteerumine minu jaoks), liikuvat märklauda lasta (taheti anda eripunkte mulle kahe märklaua vahel oleva väikese musta täpi tabamise eest) ja palju muudki teha. Rõõm oli seekord naiste esikohta võita kolme teise Pärnumaa meesomavalitsusjuhi toetusel, kellega sai võetud maakondade seas lisaks kolmas koht. Esikohaks saadud auhinna (4*20EUR Sportlandi kinkekaarti) lähevad Sauga Rahvajooksu tarbeks. Kes tahab rohkem teada siis Jõudi kodulehel on see võistlus detailselt olemas. Lisaks sai sporti teha ka Pärnumaa talimängude raames omavalitsusjuhtide võitlusel, kus meil oli muidu täitsa tublid tulemused, aga teistel olid veel paremad. Tavapäraste väliste võistluste asemel olid sisemised ja see tegi konkurentsi tihedamaks. Aga see ei takistanud meil siiski vallana teist kohta saavutamast, nii et au sportlastele kes oma osa hiilgavalt täitsid. Vallajuhtidel on aga kõvasti arenemisruumi.

Spordilainel ei saanud segamatult pikalt siiski olla, sest tuli eelarve- ja arengukomisjonis asju arutada. Vat see oli konstruktiivne istung ja tegime eelarvesse mitmeid muudatusi, sest otsustasime, et tuleks võimalikult palju meie valla jaoks olulisi, kuid "suure pildi" mõttes äkki vähem olulisi asju korda teha ja selle tarbeks ehk ka natuke laenu võta, kuigi laekumine valla kontole on päris julgustav. Areng oli igatahes märgatav!

Siis saabus Vabariigi aastapäev ja sellele eelnes maavanema vastuvõtt Pärnu kontserdimajas. Oli väga ilus kontsert, kuid väike hämmastav juhtum, mida meedias kajastati ka, seoses linnavolikogu esimehega. Minule oli see päev juba hommikust peale üks paras loodusjõududega võitlemine, kuid õhtu lõppes siiski toredasti, sest paljude kasvõitlejatega erinevatest valdkondadest ja eluhetkedest sai suheldud.

Jäi veel nädal lõpetada volikoguga ja see kujunes jälle üheks seebiooperiks, kui ma nii võiks väljenduda. Päevakorra saime kinnitatud 25 minutit peale volikogu algust, sest esitati mitmeid ettepanekuid ühe ja teise punkti välja jätmise kohta. Ühe saime lahendatud kiiresti, kuid teise jaoks pidime volikogu ajal juristi nõu otsima. Tegin ka märkuse, et sellised küsimused tuleb esitada vastavalt korrale neli päeva ette, kuid saime siiski juristi seisukoha selle punkti tarbeks ja karavan liikus edasi. Mingil hetkel esitas opositsioon järjekordse arupärimise selle õnnetu Maaelu edetabeli kohta, kuid sellele vastasime eelarve aruelu juures ja valla finantsnõunik näitas kõigile kuidas Rahandusministeeriumi kodulehelt meie eelmise aasta tulemit vaadata. Vaadake ja veenduge ise, et me ei ole miinuses vaid kenasti plussis. Siin on exceli tabel, kus Pärnumaa lehel veerus AL ja real 34 on kenasti kirjas, et meil on pea 480 tuhat eurot raha. Sellega ehk rahustasime küsijate küsimused, kuigi seda sai tehtud ka mitu nädalat varem meili teel. Arenemist sellest aga ei tekkinud...

  

Kogu selle kolmetunnise istungi lõpuks oli mul küll tunne, et lihtsalt mine või hulluks, sest tuuleveskid muudkui pöörlesid ja nende pidama saamiseks nägime mõlemad vallavanem Priiduga sellist vaeva, et luud ja lihased olid järgmine päev valusad. Infopunktis vastasin volinik Harri küsimustele, mis nö volikogu listis esitati ja volikogus vastust sooviti, nagu jurist viidates eelmisele volikogu protokolli lehekülgedele, sest seal sai samadele küsimustele vastatud. No kas lihtsalt ei osata või ei taheta aru saada, seda mina ei mõista...

Ja et tänasele postitusele punkt panna ei saa mitte vaiki olla, et mul saab olema võimalus ka kohtus oma sõnu tõendada, sest ma (loomulikult ka vallavanem) olevat volikogus laimanud meie endist vee-ettevõtte juhti. Suheldes telefonitsi sain temalt palju enda kohta teada, kuid mitte seda, mida ma valesti ütlesin. Need punktid, mis pidid valet sisaldama, on kenasti tõendatavad, et need nii ei ole, nii et eks tuleb rahulikult oodata, millal vastaspoolele see kohale jõuab. Arenemine on aga pikaajaline protsess... 

Lisaks lahvatas ebameeldiv skandaal ka meie koolis, sest eks ole ju kenasti teada meedia vahendusel, kui suured on meie õpetajate palgad. Üks nüüdseks juba endine töötaja ei osanud oma kontole laekuvat palka õigesti vaadata ja läks meediasse kurtma. Faktid aga on sellised, et vähemalt palga üle tal kurta küll midagi poleks vaja olnud. Kooli raamatupidajaga numbreid uurides selgus mulle asi, mida ma ka kahtlustasin -  kooli õpetajate palga paisutavad nii suureks osakoormusega töötajad, kelle täispalk oleks lihtsalt üüratu. Puhas statistika õnneks või kahjuks, aga eks seda asja tuleb veel uurida, kuigi kõik on seaduse järgi ja peaks olema korrektne.

Lõpetuseks veel filosoofia lainele tagasi. Ma olen viimasel ajal sattunud soovolinikku huvitavale mõttekäigule. Nimelt ei ole inimestele lihtne kui volikogu esimees on naise nahas. Päris mitmeid kordi on minu poole pöördutud samas vestluses kasutades sõna volikoguesiMEES ja ka volikoguesiNAINE. Kusjuures see on nagu Tom Sawyeriga, et kui Tom oli hea poiss siis öeldi Tom ja kui pahandust teinud, siis Thomas. Ma ei hakka parem välja ütlema, millal naine kõlbab olema MEES ja millal tal on targem NAINE olla. Las see jääb lugeja arengu piiridesse.

Aga päris viimaseks lõpetuseks kutsun kõiki naistepäeva peole 11. märtsil! Rohkem infot valla kodulehel.

Ilusat tulevast naistepäeva kõik Eestimaa naisvolikoguesimehed! Ja teistele naistele muidugi ka!

"Oh Issand võta kibe vits, löö lüpsilehmaks aher kits!"

See rahvasuust pärit ütlemine, mille eile mulle üks meie volikogu asjadega tuttav isik ütles, kirjeldab vist kõige paremini minu praeguseid tundeid. Sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas täiskasvanud inimesed ei saa aru.... Ma olen enamuse oma elust tegelenud matemaatika õpetamisega ja seega peaksin olema harjunud, et pidevalt põrkad vastu seina ja pead inimesi veenma tegema midagi, mis nende jaoks on mõttetu. No matemaatikaga on lihtne. See on ju nii äge! Aga poliitika....

Üks meie volikogu väga kauaaegne liige ütles mulle jälle ühe rahvasuust pärit ütlemise: "Need inimesed, kes armastavad vorsti ja poliitikat ei tohiks kunagi teada saada kuidas neid tehakse..." Ma arvasin (naiivitar vist ikka olen), et kohaliku elu puhul poliitikat polegi, sest siin on ju reaalsed inimesed, mitte suvaliselt võrrandisse pandud x-id, y-id ja z-id. Aga näib, et ka siin kehtib statistika põhiline reegel: teooria on oma abstraktsuselt keeruline, kuid kui asi läheb päris andmete analüüsimiseni, siis on üks erind teise otsa, sest reaalsus on hoopis midagi muud, kui ritta seatud teoreetilised eeldused.

No aga asjadest siis järjest.

Aasta algas väga kenasti. Esmalt tähistasime Jänesselja lasteaia 40ndat aastapäeva. Oli väga ilus tähistamine: kenasti seatud kontsert, armsad inimesed ja tänusõnad ning ülimaitsev pidulaud. Ei pannud tähelegi, et väljas paukus käre pakane, sest sees oli nii mõnus ja hubane.

Paar päeva hiljem oli valla eakate jõulupidu ja sealne kontsert. Marko Matvere ja veel kaks toredat laulumeest tegid kõigil südame Melanhoolsete Meestelauludega nii soojaks, et tänusõnu ei jaksanud ära kuulatagi! No jah, tegelikult tuleb need kõik öelda noorteka Ingridile, kes nii ägedad esinejad leidis. Eks rääkisime vallavanemaga natuke ka haldusreformist, aga peomeeleolu oli nii hoogne, et rahvas nii tõsise teemaga süvitsi minna väga ei soovinud.

Kuu keskel saime taaskord kokku linna lähiümbruse valdadega, et arutada natuke ikka seda haldusreformi asja ja tegime plaani, et küsime volikogudelt volitusi. Ei pea ütlemagi, millise valla volikogu oli selle ajendiks... No eks teised patsutasid Priidule ka õlale, et ta vastu peaks, sest eks neist niimõnedki on samuti pidanud korra või paar umbusaldusi üle elama.

Siis tulid mul tegusad päevad Pärnu linna eakate aktiivsena vananemise projekti ja uuringu esitlusega Riias, kus Sauga valla naisi oli suisa kolm kambas. Täitsa tore oleks olnud, kui tagasiteel poleks toidumürgitus oma nägu näidanud. Aga mis ei tapa see teeb tugevaks. Lisaks mässasin külaseltside uuringu küsitlusankeediga koos Kodukandi juhtidega ja loomulikult lugesin igal vabal hetkel üliõpilaste kodu- ja eksamitöid.

Vahepeal sadas natuke lund ja eks see ajas vallaelanikud natuke ärevile, sest kuna lumelükkajad on pole vist kohalikud, siis ei peetud oluliseks lasteaia kõnnitee lahti lükkamist ja eks mitmed tänavad olid ka umbes. Vallavanema ja majandusnõuniku telefonid olid punased ja jõudumööda siis tänavaid lumest puhastati. Facebookis pandi püsti ka kommentaarium, millesse ka sekkusin, sest mulle ei meeldi kui inimesed lihtsalt ütlevad, mis sülg suhu toob. Aga eks mulle on kohale jõudnud, et ega tuuleveskitega võidelda ei tasu, kuid mittevõitlemist pole ma veel selgeks saanud. Aga eks Jüri seda jõudumööda ka tegi ja sula kohale kutsus.

20. jaanuaril avati Sauga ANKis ka politseituba, kus konstaabel hakkab kord kuus (esimesel kolmapäeval) inimesi vastu võtma. Avamisele jõudsin mina töökohustuste tõttu kaks tundi hiljem ja lootsin, et jõuan ikka peo sabale, kuid selgus, et kõik oli juba läbi. Arvatavasti oleks pidu olnud meeleolukam ja pikem, kui korrakaitsekomisjoni esimees oleks oma lahkelt lubatud tordi ikka kohale toonud, kuid mida polnud seda polnud.

Kuu viimane nädal algas ärevalt, sest kohe esmaspäeval oli AS Sauga Varahalduse nõukogu, mille uueks liikmeks mind kutsuti ja kus pidime senise juhatuse liikme koostöö puudumise tõttu välja vahetama. Eks päris pika aja jooksul on ta tööd ja vaeva näinud, kuid viimastel aastatel ettevõte tulu ei teeni ja seega peab otsima võimalusi vett ja kanalisatsiooniteenust elanikele veidi optimaalsemalt pakkuda. Selleks on algatatud meie vee-ettevõtte liitmine AS-iga Pärnu Vesi. Eks muidugi on vastaseid, kuid väike ettevõte ei ole nii jätkusuutlik kui suur ja loodetavasti selle sammuga läheb elanikele teenuse pakkumine paremaks. Aga kas liitmine toimub on veel läbirääkimiste taga, hetkel lihtsalt kaardistatakse ettevõtet ja eks siis selgub edasine tegevus.

Kolmapäeval oli POL ja seal läks kõik täitsa rahulikult. Käisime Häädemeeste mineraalvee tehases ja on täitsa hämmastav kuidas pisikesest plastjubinast saab kolmest klaaskambrikesest läbi käies maitsev pudelisse villitud jook. Kahju, et neil nõudlust vähem on kui pakkuda suudetakse... Teine koht kuhu mina esmakordselt sattusin, kuid mu lapsed on korduvalt käinud, oli Kabli loodushariduskeskus. Päris mõnus oli soojas toas vaadata, kuidas linnumajas linnud söömas käisid. Loomulikult oli seal muid toredaid asju ka, aga seda kõike on mõttekam ise vaatama minna.

Pärast kuulasime Häädemeeste kooli direktori ettekannet koolist ja selle jätkusuutlikkusest, sõime imemaitsvat hakklihakastet kartuli, kama ja mannavahuga ning pidasime rahvamajas üldkogu istungi ka ära. Eelarve, kalender ja kolemajade kaardistamine olid suhteliselt kiiresti läbitavad teemad, kuid loomulikult peatusime pikemalt haldusreformil ja iga omavalitsus sai öelda, mis suunas nende mõtted käivad. Hea, et kõikide mõtted on enam-vähem ühes suunas ja eks näis, mis Pärnumaaga siis saama hakkab. Mina tegin koosoleku alguses ja lõpus kihutustööd ka natuke ja tulemusena on Pärnumaal omavalitsujuhtide mitmevõistlusel ka varumehe ja -naisega võistkond välja panna. Me ei saa ju kaardilt ära kaduda spordivallas! 

Ja olengi jõudnud otsaga tänasesse ehk neljapäeva, mil toimus kardetud volikogu istung. Priit oli pealtnäha nagu vana rahu ise, mina olin poole ööni lugenud ajalugu ja õigusakte ja suhelnud ärevuses volinike ja teiste toetajatega meili teel ja tundsin ennast täitsa tugevalt. Aga eks väike ärevus oli ka sees, et mis siis kui... Olin ja olen siiani oma koalitsioonis kindel, aga ega enne ei tea midagi kindlalt, kui käed tõusevad või ei tõuse. Ja siis läks lahti... Tegelikult oli nagu dejavu, sest me olime samu asju juba korda viis volikogus rääkinud: "tegelete isetegevusega", "meid ei informeeri", "panete oma koduteele asfalti", "annate hämavaid vastuseid", "meedia on täis juttu, et liitume Pärnuga" jne jne. Demagoogiat lendas nagu õpikust, kui aus olla. Ja siis kui jõudsime ametlike volituste andmiseni mitteametlikeks läbirääkimisteks liitumise teemadel, siis öeldi, et mis volitusi teil vaja on, teil need ju seadusega juba olemas!!! Tule taevas appi! Mida meie siis räägime koguaeg... 

Mul on tunne, et järgmistel volikogu valimistel peaks kontrollima kandidaatide funktsionaalse lugemise ja kuulamise oskust, sest lihtsalt jõuetuks teeb, et räägid ja räägid, aga kasu ei ole. Aga meie müür püsis ning ülejäänud punktid läksid juba täitsa rahulikult. Uus ehitusnõunik Kristjan sai ka käe valgeks ja pärast kommenteeris, et täitsa huvitav istung oli. Muidugi oli, aga iga kord nii huvitavat siiski ei tahaks. Mul ei ole midagi selle vastu, et ollakse kriitilised ja küsitakse, kuid kui raiutakse kirvega rauda, siis see lihtsalt ei kasvata puuriita ja talvel tuleb ikka külmas olla, sest raiumisega saadud soe nahk talveni ei kesta. See viimane oli nüüd küll minu kui maainimese loogika.

Aga eks näeb, mis edasi tuleb. Mul on millegipärast tunne, et nii lihtsalt see ei lõpe. Aga meil Priiduga pole midagi varjata ja eks seaduse järgi on meil kohustus ikka ja jälle vastata, kui küsitakse. 

Volikogu järgselt oli lauale jäänud natüürmort, mis pani natuke muigama - vesi, leib ja käsiraamat - mida muud volikogu liikmele vaja ongi! Hea, et keegi vee ja leiva peale ei pidanud päriselt minema. Leib muide on Jänesselja lasteaia poolt volikogule kui heale koostööpartnerile kingitud. Nende ühe kasvataja poolt ise küpsetatud ja väga hea kusjuures!